reede, 23. detsember 2016

Ega ÜKT kõrvalt ei jõuagi midagi muud teha

Mind on väiksest peale õpetatud, et kõik, mis teed, tee hästi. Mina olen selline, kes tahab teha kõike veel eriti hästi. Hästi korralikult ja põhjalikult, et kellelgi pärast midagi kobisemist poleks ja et tehtud asjad kestaksid mitusada aastat.

Nüüd siis määrati mulle elatise võlgnevuse pärast ÜKT. Muidu mõisteti mind vangi, aga võla pärast kedagi tänapäeval enam vangi ei panda, sellepärast asendati vanglakaristus ÜKT ehk ühiskondlikult kasuliku tööga. See on selline heategevuslik töö, mille eest raha ei maksta, aga mis on muidu nagu iga tavaline töö. Enamasti pakutakse ÜKT tegemiseks füüsilist tööd nagu koristamised, puhastamised, haljastustööd, tassimised ja muud rassimised. Enamasti sellised tööd, mida keegi eriti teha ei jaksa või ei viitsi. Ja siit jõuamegi asja ivani, et kui füüsilist tööd hästi teha, hoogsalt, siis väsid ikka lõpuks päris ära. Mulle see töö väga meeldib, aga väsin ka kergesti ära. Mina, kes ma polnud füüsilist tööd varem suurt teinud, jäin ikka kohe päris haigeks. Kõik luud ja liigesed võtab ikka korralikult läbi. Isegi kui teed paar päeva kuu jooksul. Ikka on paras katsumus. Ja nüüd, kui olen seda teinud juba mitu kuud jutti, tunnen, et väsimus võtab üha enam maad. Mis seal salata, ega mul pole praegu võimalik rahalise olukorra tõttu päris kõike toitu ka muretseda, mida tahaks. Vaatad, et lapsed kõik vajaliku saaks, aga ise lepid sellega, mis on. Nagu ikka lapsevanemate puhul. Aga kehva toidu peal rasket füüsilist tööd pikalt ei tee. Mulle on ette nähtud ligi 30 tundi kuu jooksul, mis tähendab nelja täistööpäeva või kaheksat päeva, kui teha pool päeva. Mina eriti täispäevi teha ei jaksa, mis tähendab, et teen kaheksal päeval kuus pool päeva. See on paar päeva nädalas. Aga seegi võtab päris korralikult läbi. Eriti veel nüüd talvel külmaga. Nii et ma pean tunnistama, et selle kõrvalt midagi muud teha on juba päris keeruline. Oled lihtsalt päris läbi.

Mina ise olen töötu, ses mõttes on lihtsam. Pärast ÜKT-d lähen koju ja viskan diivanile puhkama ja võin puhata mitu päeva jutti. Aga ma vaatan kõrvalt, kuidas üks noorem mees teeb oma ÜKT-d põhitöö kõrvalt ja see on ikka päris keeruline. Tema on ka seda tüüpi, kes tahab kõike väga korralikult ja hästi teha, olla väga tubli, aga see on väga vaevaline. Ta oli ikka päris läbi. Ta veel püüdis kogu oma kuu aja peale ette nähtud ÜKT ühe nädalaga ära teha, võttes selleks põhitöö juurest puhkust, aga see oli ikka päris kurnav.

Minu kogemus näitab, et ega ÜKT kõrvalt midagi muud eriti teha ei anna. Proovida ju võib ja ma ise olen ka tahtnud, aga ega ma eriti ei jaksa. Üle oma varju ei hüppa, nagu öeldakse. Eriti kui on minusugune tüüp, kes tahab kõike korralikult ja põhjalikult teha. Mul on raske ka mitut asja korraga teha. Ja mul on lisaks veel pere kohustused, pean kodus süüa tegema, pesu pesema, tube koristama, lapsi põetama - aga praegusel ajal on lapsed pidevalt tõbised. Abikaasa on muidugi ka abis, aga ega tema üksi ka kõike ei jõuaks kahe väikse lapse kõrvalt, kellest üks veel sügava puudega. Nii et ööd on magamata kõik ja proovi sa siis veel kuhugi tööle minna. Ma ise suure vaevaga saan oma ÜKT tunnid tehtud, aga ega muud suurt enam ei jaksaks küll, kui aus olla. Ma mõtlen nii, et see tervisele kahju ei teeks. Sest kui ma ennast üle pingutan, väsinult end vigastan ja haiglasse satun, siis on veel hullem.

Ma kuulsin, et viimasel ajal paljud enam ei soovigi ÜKT-d, vaid lasevad end vangi mõista. Seal on esiteks periood lühem, istud oma mõned kuud ära ja on kõik. ÜKT kestab aga mitu aastat ja rutem ka oma tunde teha eriti ei lubata. Teiseks on vanglas prii ülalpidamine ja toit, saab lasta tasuta hambad korda teha. Ja kolmandaks vanglast välja tulles on ette nähtud veel toetused. Mina vanglat ei taotlenud, kuna mul on perekond ja abikaasal oleks kahe väikse lapsega üksi väga raskeks läinud. Aga kui oleksin üksik, siis oleks võibolla isegi vangla valinud. Olen olnud Vene kroonus, kus veetsin kaks aastat nagu vanglas - olid mõned eluohtlikud momendid, aga muidu täitsa vahva kogemus oli. Oleks istunud oma mõned kuud ära, välja tulnud, mõne tasuva töö otsinud, näiteks Norras või Soomes ja aastaga oma elatise võla ära maksnud. Paljud mehed niimoodi teevadki ja ega ma ei näe eriti muud võimalust.

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Oleksid sa KORRALIKULT lastele elatist maksnud, poleks nüüd põhjust haliseda. Nii et süüdista iseend ja "rabele" edasi.

Inno ütles ...

Ega mul polegi kedagi teist süüdistada. Praegu elangi nagu Vene kroonus - päev korraga ja vaatan, et eluvaim sees püsib. Kõige tähtsam ongi praegu elus püsida.

Anonüümne ütles ...

No aga Soome ju ootab? Ja seal on kõik paaaalju parem? Miks sa siis piinled siin, kui siin kõik nii jäle on?

Inno ütles ...

Andke aega atra seada, kahe väikse lapse kõrvalt pole võimalik üleöö Soome minna.

Anonüümne ütles ...

Appi!!!! Kuidas on võimalik nii saamatu olla? Enamus täiskasvanuid käib tööl ning ka kodused toimetused on kõikidel ja ohh imet, ka lapsed on paljudel (mõnedel lausa raske puudega) ja mitte keegi ei inise nii palju. Irjal,kes lihtsalt siiani perset laiaks istunud, on raske, kui sina töll vangi lähed? Peab laste eest hoolitsema hakkama!! Aga sa pole mõelnud,et ka su eelmisel naisel võis raske olla,kui sa "vägivalla" eest põgenesid ja toetuseta jätsid? Sai tema tubli naine hakkama,äkki avaneb irja ja saab ka? Tuleb oma mullist ja mugavustsoonist välja. Alati on tal õigustused ja "süüdlased",miks ta midagi ei tee. Aga kui võtsite endale õiguse sigida, siis nüüd on lastel õigus inimväärsele elule. Ja fakt on see, siiani neil pole seda olnud.Ma ei imesta,kui te seda kommentaari ei avalda,aga see ei muuda tõsiasja,et nii mõtlevad enamus inimesi.

Inno ütles ...

Irja on hommikust õhtuni rakkes olnud ja rabeleb veel rohkem kui mina. Mu eelmine naine sokutas aga lapsed alati sugulaste ja tuttavate juurde, tema ei teinud pooltki nii palju kui Irja - imetas lapsi vaid mõned kuud ja siis käis teiste meestega lihtsalt pidutsemas ja lulli löömas - nii on ja ausalt öeldes vahet pole, mida ja kui palju inimesi mõtleb.