laupäev, 3. detsember 2016

Kas teraapia lahendab perevägivalda?

Väljavõte Delfi veebist.

Päris huvitav artikkel tänases Päevalehes, kus on juttu sellest, et perevägivalda püütakse lahendada teraapiaga, aga seda ei peeta lahenduseks.

Ma saan aru, et Eestis on väga levinud lahendada vägivalla juhtumeid teraapiaga. Stiilis, et ohver on ikka ise ka natuke süüdi, et peksa sai. Mulle meenub, et kui ma oma vägivaldse eksabikaasa juurest lahkusin, siis suruti mulle lausa vägisi peale teraapiat. Ja teraapias sisendati, et olen ise süüdi, et ei mõista oma kaasat. Et ta on vastutusrikka töö ja ametikoha peal ning väike vägivaldsus kuulub asja juurde. Et tal pole ju kusagil oma pingeid maandada mujal kui oma abikaasa peal. Ma käisin mitme terapeudi juures ja mulle sisendati, et pean igal juhul oma vägivaldse kaasa juurde tagasi minema. Aga ma ei võtnud vedu ja ei läinud, sest tõesti, ma ei suuda vägivalda taluda. Selle peale öeldi, et ma olen nõrk mees. Nojah.

Ma tunnistan ausalt, et suudan vägivalda taluda teatud piirini, aga ühel hetkel saab mõõt täis ja siis enam ei talu. Sellest ka mu eksi üllatus, kui ta ütles, et Inno pööras ühel hetkel ära ning lahkus kodust. Ei pööranud ja ei lahkunud, lihtsalt mõõt sai täis. Ma ei suutnud ühel hetkel enam vägivalda taluda.

Ma saan ka aru, millest see teraapia jutt tuleb. Et hoida peresid kuidagimoodi koos. Sest peresisene vägivald on Eestis väga levinud ja kui kõik ohvrid oma vägivaldse kaasa juurest lahkuksid nagu mina, siis läheks enamik peresid lõhki. Seda ei saa lasta sündida ning seetõttu püütakse asju kuidagimoodi vaikselt ära klaarida. Mis enamikul juhtudel tähendab lihtsalt vägivalla jätkumist. Kokkuvõttes on aga sõnum selline, et ohver on ise ikka ka süüdi. Mulle öeldi ka, et ma olin suss mees ja ei suutnud end perekonnas kehtestada. Nojah, eks enamik naisi, keda mehed peksavad on ka sellised hiirekesed, kes ei suuda end kehtestada, eksole. Ja lapsed ka, kes kodus peksa saavad, ei suuda lihtsalt enda eest seista - polegi nagu õiged lapsed. Ainult et ma ei saanud ega saa siiamaani aru, kuidas on võimalik end vägivalla vastu kehtestada - et siis lüüa vastu või? Et siis ideaalne Eesti kodu on selline koht, kus kõik peksavad kõiki, nagu ma aru saan. Vanemad lapsi ja üksteist, lapsed hiljem vanemaid. Aga ausalt, mulle selline asi ei istu. Või noh, nagu ütlesin, ainult teatud piirini.

Kas teraapia lahendab perevägivalda? Panen üles vastava küsitluse.

12 kommentaari:

ann ütles ...

Minu meelest halbu isiklikke suhteid täiskasvanute vahel (jätame lapsed esialgu kõrvale) toodab eelkõige paljude inimeste hirm elada üksida (st. ilma elukaaslase/naise/meheta). Paljudel on see "no kuidas ma siis ikkagi üksi elan..."
hirm.

Parim enesekehtestamine ongi ju see, et kui teine käitub halvasti (õiendab, proovib mainipuleerida) - siis ta teab, et sa võid lihtsalt suhtest minema astuda.

Mina teismelisena nuputasin selle teema üle palju, et kuidas need halvad suhted ikka olla/kesta saavad. Ja jõudsin lõpuks arusaamisele, et kui ma ei karda elada üksi, siis ei saa mitte iial mite ükski mees minuga halvasti käituda. Kuna kui minuga halvasti käitutakse (minu kallal õiendatakse, vägivallast ma üldse ei räägigi - see on nii jube!), siis ma astun lihtsalt minema. Ja elaks üksi. Vat see on tõesti olukord, kus ma oleks nõus kasvõi üliviletsal elamispinnal elama, söögiraha kerjama (oletame, et lahkudes tekib selline olukord, et kui muidu ei saa) ja mul poleks selle pärast häbiraasugi. Küll ma aja jookusul välja rabeleks.

Paljud teevad selle vea, et panevad oma äraminemise sõltuvusse uue mehe/naise leidmisest. Et kui tuleb keegi uus ja hea ja mu oma najale võtab - vat siis ma lähen ära - ühe juurest teise juurde. Sest neil on mingi arusaam, et üksi ei saa ju elada. Ega niimoodi ennast ei kehtesta jah. Aga uut suhet ei pruugi ju kohe olla - ja nii see vana ja halb suhe muudkui venib ja venib...

Lahkuda tuleb võimalikult kohe - soovitavalt siis, kui lapsi veel ei ole. Ei tohi karta üksi elamist, üksi jäämist. Ei tohi karta seda,et "äkki keegi teine peale selle õiendava partneri mind ei taha". Tuleb lihtsalt lüüa jalaga vastu maad ja öelda endale: "Tahab mind keegi või ei taha - vahet pole, kui ei taha, elan siis üksi ja - aga õiendada enda kallal ma ei lase, vat ei lase ja kõik!!! Ma pole seda väärt,et minu kallal õiendatakse!"

Vähemalt mina olen selles olukorras, kus mingi mees, kellega ma olen isiklikus suhtes, minu kallal õiendama pistab, trampinud jalgu, kõik sellised argumendid mehe poolt nagu "Sa oled hull, mis sa trambid siin!", "Mingi printsess oled omaarust või, et mina ei kõlba - no kes sind tahab?!?" jne. jne. lihtsalt kuulamata jätnud. Tõsi - tegu pole olnud perekonnaga, tegu on olnud tegu ainult suhetega, kus pole lapsi, sellevõrra on mul olnud kergem. Aga oleks ma venitanud need suhted lapse saamiseni (et ikka hoiame ja proovime jne. jne.)- siis oleks kõigil rohkem jama olnud.

Inno ütles ...

Seda on lihtne öelda, aga raske teostada, kui juba oled sellises vägivaldses suhtes. Näiteks minu eks sisendas mulle, et ma olen nii väärtusetu, et ma ei leiagi kedagi teist ja ma hakkasin seda isegi uskuma juba.

Anonüümne ütles ...

Ikka lahendab, kui on hea terapeut ja ise ikka tõeliselt tahetakse. Parem ju kui tabletid või kohene lahkuminek, mis midagi ei lahenda enamus juhtudel.

Inno ütles ...

Mina olin vägivaldses abielus edasi, sest tahtmine oli suur, laste pärast, aga asi läks kogu aeg hullemaks. Ma kahetsen, et nii pikalt vägivaldse inimesega kokku elama jäin ja üldse temaga lapsed sain.

Anonüümne ütles ...

Eksil oli õigus. Sinu eksistents ei anna maailmale mitte midagi. Sa oled tõesti tühine ja väärtusetu inimene. Ainus kellel sind vaja on, on Irja, kuna ta ei suuda ise süüa teha ja Juuli tagumikku kasidax

r sa ütles ...

Sulle siis ehk meeldis/meeldib olls "ohver".
Analyysi siis praegust abielu...
Alguses oli köik ilus jne aga mis nyyd sinu elus on?

ann ütles ...

No aga mis see kõige hullem asi oleks olnud, mis sinuga oleks juhtunud, kui sa, oletame, poleks uut naist (kohe)leidnud ja olekski elanud üksi? (Minul on selline kontrollküsimus endale: "Mis oleks see kõige hullem asi, mis minuga juhtuda saab?").

Mida hullu siis tugeva mehega ikka üksi elades juhtuda saab? Elanud üksi ja öelnud sellele eksnaisele, et: "Näed, sa ähvardasid, et ma hakkan üksi elama - nüüd elangi üksi, vaata (näidates pikka nina, tead, nagu lapsed näitavad) - mööö!!! Hea rahulik ja vaikne, muide, keegi ei õienda..."

Inno ütles ...

Uues suhtes pole oma eksist jätkuvalt lahti saanud, ta on viimased viis aastat taotlenud mulle vanglakaristust. Vale inimesega suhte loomine on nagu needus, millest enam lahti ei saa. Samas ma ei pea igapäevaselt enam vägivalda taluma, mis on suur asi minu jaoks. Selle nimel, et ei pea igapäevaselt vägivalda taluma olen tõesti valmis kasvõi puuduses elama.

Inno ütles ...

Ann, ma tegelikult juba valmistusin üksi elamiseks ja lahkusingi kodust. Juhuslikult kohtasin täpselt samal ajal Irjat. See oli nagu loteriivõit minu jaoks, täiesti ootamatu asi.

Ma olen tagantjärele mõelnud, mis oleks saanud siis, kui ma poleks Irjat kohanud, kas oleks tagasi läinud või mitte. Ja tõesti, ma ei oska öelda. Võimalik, et mitte, aga võimalik, et oleks mingi aja pärast tagasi läinud.

Tugeva mehega üksi ei juhtugi midagi, aga ma olen kergesti mõjutatav, eriti laste kaudu. Samas eks ma teadvustasin endale kogu aeg, et vägivaldses suhtes poleks lastel onud kuigi meeldiv, ma oleks koduse peksukotina olnud väga halb eeskuju. Ühel hetkel oleks see suhe lõppenud nagunii. Kui ma poleks Irjat kohanud, siis oleks lõppenud ilmselt veidi hiljem. Aga kokkuvõttes poleks see midagi muutnud. Nüüd lihtsalt lõppes veidi varem.

Anonüümne ütles ...

Inno ära seleta neile, kes aru ei saa. Minu eks ja tema sugulased rääkisid sama minu kohta, kui eksi maha jätta julgesin, fakti, et ta mind pettis ning vaimset vägivalda kasutas lihtsalt eirati. Kes ikka läbikukkumist tunnistada tahab ning seda, et su kaasa sind maha jättis, lihtsam oli mind süüdlaseks rääkida.
Minu sees sügaval elab tõde ja õigus, pole kunagi suutnud vassida ja lolli mängida. Ütlen otse ja lähen oma teed, olgu eraelus või ka tööelus. Kui jama teete, lähen mina ära, vihkan valetamist ja petmist, inimsaasta üldiselt. Kasvatus on selline.

Anonüümne ütles ...

Antud perenõustaja tegeleb EELK süsteemis. Sellega on kõik öeldud. Kristliku perenõustamise eesmärk on pere iga hinna eest koos hoida, kasvõi kannatuste hinnaga.

Kristlik peremudel seostub mulle eelkõige Surrendered Wife või Domestic Discipline teemadega, mis pole ju iseenesest halvad, igaühele oma. Ainult palun seda temaatikat mitte laiendada kogu ühiskonnale.

Anonüümne ütles ...

Kristlik perenõustamine võib see ju olla selle naise arust, aga Jumalik pole see kindlasti mitte.