Jutuajamised Eriga- I

Nii nagu igal endast lugu pidaval eestimaalasel, olid ka Kohvikul Eriga soojad suhted. Eri oli äärmiselt südamlik ja tore inimene, kes ei öelnud kunagi ära ühestki kohtumisest. Kohvikul oli Eriga mitmeid põnevaid jutuajamisi, millest järgnevalt avaldame katkendeid.

- Eri, sa olid suur Edgari sõber, räägi natuke sellest!

- Ahh, mis sõber nüüd, olime rohkem head tuttavad.

- No aga kurjad keeled räägivad ...

- Mis nad siis räägivad?

- Et võtsite koos viina, käiste naistes...

- Kes neid jutte räägib?

- No jutud liiguvad.

- Viina oleme küll koos võtnud.

- Räägi sellest.

- No ükskord olime jälle koos Tallinnas, seal endise hotell Tallinna all, ma ei tea, mis nimi seal nüüd on. Ühesõnaga olime seal, Etsil, nii ma teda kutsusin, oli seal jälle sviit kinni pandud. Ausalt, ma ei küsinud, kellega ta seal tookord oli. Aga tal oli seal sviit ja ma sain aru, et tal oli veidi aega ja nii me seal siis jutustasime. Poole ööni.

- Ja võtsite viina?

- Seda ka muidugi.

- Aga millest te rääkisite?

- Maast ja ilmast.

- Eri, sa oled hea inimeste tundja. Mis sa üldse Edgarist, või Etsist arvad?

- Ma arvan, et ta on igati tubli mees. Väga hakkaja. Sõnapidaja. Aus eesti mees. Selliseid on väga vähe alles jäänud.

- Kunagi siis oli neid rohkem?

- Muidugi!

- Aga miks paljud Etsi vihkavad?

- Mina ei saa ka sellest aru. Raske mõista. Võibolla kadedusest. Tal on ikka väga hästi läinud, palju raamatuid kirjutanud, poliitikas on väga edukas. Ta on hea inimene ja selliseid kadestatakse.

- Aga lindiskandaal. Mis sa sellest arvad? Ta lindistas ja pani Vilja tunnistama.

- Ah see. (Eri peab väikse pausi, lonksab klaasist vett) See asi polnud üldse nii nagu on räägitud.

- Kuidas see siis oli?

- Tegelikult oligi nii, et Vilja lindistas.

- ???

- Jah. Tema ja siis veel need seal, kes nad iganes olid, noh, julgeolekumehed. Ets mulle ükskord rääkis sellest. Nad igaks juhuks lindistasid, et pärast ei saaks keegi öelda, et rääkimist polnud või nii.

- Vilja oli tal siis abiline?

- Jah, nad polnud siis isegi veel abielus.

- Aga mis sa Viljast arvad?

- Ütlen ausalt või?

- Jah, palun.

- Mulle ta eriti ei meeldinud juba algusest peale. Ütlesin seda ka Etsile, et vaata ette. Aga tema, et Vilja on kõige parem, kõige targem ja kõige ilusam. Aga näete nüüd seda Viljat! Kisub teisel südame seest välja. Selline šaakal!

- Kuidagi naljakas jah. Kas sa muidu seda klaverimängija Toomastit tead?

- Tean küll, miks ei tea. Ükskord tuli proovi, oli öö otsa pidu pannud ja ajas kõik noodid sassi.

- Mis sa siis tegid?

- Mis ma ikka tegin, koju saatsin ta (naerab).

- Räägime Etsist edasi. Kui pikalt sa teda tundsid?

- Nohh, sinna on ikka aastaid juba. (Eri ajab pea veidi kuklasse ja meenutab). Sinna on ikka oma kaks-kolmkümmend aastat juba. Muide, selle Rahvarinde idee andsin mina talle!

- Tõsi või?

- Jahh. Me saime ükskord juhuslikult kokku seal Narva maantee nurga peal, seal oli üks kohvik kunagi, ja siis ma ütlesin talle, et mis sa seal naljatad selle isemajandamisega, tee midagi suuremat. Tee rahvarinne! Ta oli just telemajja minemas ja tegigi!

- Sa ise olid ka teles pidevalt.

- Jahh, telemaja kohvikus sai õige põnevaid jutuajamisi peetud.

- Ütle, Eri, palun ausalt, kas KGB sind tollal ei jälginud?

- Miks ei jälginud, ikka jälgis. Paks toimik oli olnud, ma pärast kuulsin. Ma käisin ju tihti välismaal, kõik pandi kirja, mis tegin, kus käisin.

- Kas ära hüpata ei tahtnud?

- Ahh, ei. Järvi läks ja pärast ainult kurtis, et see ei kõlba ja teine. Mulle pandi siin palka juurde ka, anti osa valuutas. Mis mul siin viga oli. Järvit ei tea seal keegi, aga mind tunnevad siin kõik.

- Kas Ets ka muidu välismaal käis?

- Vot seda ma ei tea. Koos me igatahes polnud. Aga ma tõin talle ükskord Soomest mikrolaineahju. Ta ütles, et hirmsasti oleks vaja. Ma ei tea, kas ta siis juba Viljaga käis. Võibolla tahtis muljet jätta.

- Kas sa Hundisilmal oled käinud?

- Ei ole, ausalt ei ole. Ets küll kutsus mind sinna, lihtsalt niisama ja siis sellele jaanipäevale, aga mul tuli alati midagi ette. Või õigemini, ma ei viitsinud minna. See on kuskil metsa sees. Mul on õudne. Ma kardan metsa.

- Tõsi või?

- Jah, tõsi. Mul juba lapsest peale mets ei istu. Ma olen linnainimene.

- Aga mis see Ets üldse sinna metsa otsis?

- Vat ma ütlesin talle ka, et mida sa sinna otsid? Aga tema ei jätnud oma jonni. Et Vilja tahab ja Vilja tahab. Sai nüüd oma Viljat! Tema istub seal, Vilja elab tähtsalt Tallinnas. Ma ütlesin talle algusest peale, et see kooselu Viljaga on viga. Seda ütlesid talle kõik. Aga kas tema seda kuulas!

- Tuleme selle Rahvarinde loomise juurde tagasi. Nii et see oli sinu idee. Aga mis sa hilisemast arengust arvad, kas kõik läks nii nagu pidi?

- Ikka. Eks meil siin väiksemas ringis oli juba üldiselt teada, kuidas läheb. Aga seda putši seal Moskvas, seda poleks keegi muidugi osanud arvata. Seal ikka sõitis meestel katus pealt ära. Muide, ma ajasin Lippmaale Moskvast need MRP paberid välja!

- Tõsi või?

- Ooojaa! Kes teda oleks sinna lasknud? Metsavenna poeg. Ma kasutasin seal oma Moskva sidemeid ka, mul seal vanast ajast head tuttavad.

- Aga nüüd on Moskvaga suhted kehvad.

- See on tõesti nii. Eks siin on vigu tehtud mõlemal pool, et nii on.

- Kuule, Eri, kell on juba palju. Üks küsimus veel. Mis sa arvad, sina kui juudi soost ja teadja inimene, kas meie president on juut?

- Ahh, mis juut nüüd tema! Ta pidi olema venelane. Tal on ema pooleldi venelane.

- Suur aitähh sulle!

- Palun-palun.

(jätkub)

Eesti on jätkuvalt sõjas- riigis on üle 6% kodakondsuseta isikuid

Maailma riigid kodakondsuseta isikute arvu poolest, väljavõte institutesi.org veebist.

Äsja avalikustatud Amnesty International värske raport heidab Eestile ette eelkõige suurt kodakondsuseta isikute arvu- möödunud aasta 1. septembri seisuga 83 364.

Tavaliselt on kodakondsuseta isikute suur arv sõja tunnuseks. Eestis justkui poleks teine ilmasõda veel lõppenud- nimelt on Eesti koos Lätiga kodakondsuseta isikute arvu poolest maailmas esirinnas. Ja loomulikult suur häbiplekk, et 25 aastaga pole suudetud asja ära lahendada. Suur hulk venekeelseid inimesi jäeti pärast iseseisvumist Eestisse elama, kuigi nad oleks saanud vajadusel välja saata ja nüüd nendega ei tegeleta.

Laiemas plaanis kujutavad kodakondsuseta isikud endast Eesti julgeolekule palju suuremat ohtu kui venekeelse telekanali puudumine. Nad on justkui võõrleegion Eestis- ligi 100 000 võõrast tegelast, keda on mõnel võõrvõimul ülikerge Eesti vastu ära kasutada. Näiteks üks kolmest äsja tabatud ja FSB-ga koostööd teinud sigaretismugeldajast oli just kodakondsuseta isik.

Pettus pettuse otsa- nüüd selgub, et Nokia autorehvide omadusi on testide jaoks parandatud

Väljavõte Helsingin Sanomate veebist.

Alles see oli, kui tuli tuli välja, et Saksa autotootja Volkswagen on petnud tarbijat heitgaasikogusega. Nüüd tuleb välja, et eestlaste teine lemmik, soomlaste autorehvitehas Nokia on petnud tarbijat rehvide omadustega. Nimelt on testide jaoks saadetud parandatud omadustega rehvid, mis on tõstnud Nokia rehvid testides etteotsa. Asi puudutab peamiselt just Nokia Hakkapeliita naast- ja lamellrehve, mida müüakse Põhjamaades ja Venemaal.

Pettus on kestnud juba viimased 15 aastat. No ma pean tunnistama, et olen ise langenud pettuse ohvriks, kui ostnud Nokia talverehve just seetõttu, et nad on olnud testides teistest paremad. Paljud inimesed, kes on Nokia rehvidega libedusega hätta jäänud, võivad olla päris pahased. ma pole ainult kuulnud, et Eesti ametiasutused oleks kuidagi sellele pettusele reageerinud, asi puudutab väga paljusid inimesi.

Riigi reetur võib olla ka valitsusjuht

Väljavõte Daily Maili veebist.

Briti endine peaminister Tony Blair reetis oma riigi, kui kiskus britid pettusega Iraagi sõtta ja lasi riiki sisse reeglite vastaselt ligi kaks miljonit migranti, selleks et Inglismaad „multikultuursemaks” muuta, kirjutab Daily Mail, viitega uuriva ajakirjaniku Tom Boweri värskele raamatule Tony Blairi sigaduste kohta.

Niisamuti polnud Inglismaal mingid immigrantide integratsioonipoliitikat- lihtsalt usk, et küll nad intergreeruvad. Kas pole mitte sarnane olukord Eestis, kus vene immigrante pole suudetud 25 aasta jooksul integreerida, aga ikka on vaja immigrante juurde tuua?!

Riigi reetur võib vabalt olla riigipea, näiteks reetis samamoodi oma riigi Eesti endine president Konstantin Päts, kui kehtestas diktatuuri ja andis riigi kandikul vaenlasele üle. Eesti praegused juhid liiguvad samas suunas, kui pooldavad rahva tahte vastaselt massi-immigratsiooni. Eestis võiks üle vaadata ka riigi osalemise Iraagi sõjas- mis kaalutlustel ja kuidas Eesti sellesse sõtta sattus. Kuidas juhtus nii, et Eesti toetuskiri Iraagi sõjale kirjutati valmis Washingtonis? Peaminister oli siis Siim Kallas ja kaitseminister Sven Mikser.

Kala hakkab mädanema peast

Väljavõte Postimehe veebist.

Kirjutasin Postimehesse kommentaari, aga millegipärast see ei ilmu. Seetõttu kirjutan igaks juhuks ka siia tagasiside Tauno Noveki teoreetilise artikli peale anonüümsete kommentaaride teemal.

Õigupoolest tahaks ära lahendada ühe asja, mis ilmselt Novekile ja paljudele teistele pole lihtsalt teada. Nimelt, anonüümsete ja negatiivse alatooniga kommentaaride vohamises on süüdistatud küll ühte ja küll teist, aga asi sai alguse sellest, et toimetuste töötajad hakkasid ise ühel hetkel kommentaare kirjutama ja loomulikult anonüümseid ja loomulikult negatiivse sisuga, et tekitada rohkem tagasisidet ja lisakommentaare, sest kommentaarid tähendavad veebiväljaande jaoks klikke ja klikid tähendavad raha. Toimetuse töötajad kirjutasid kommentaare anonüümselt, kuna vastasel korral oleks välja tulnud, et mõne artikli juures on ainult toimetuse enda töötajate kommentaarid. See on sarnane laialt levinud tavaga paberväljaannetes ise lugeja kirju kirjutada, kui neid pole ja rubriik vajab täitmist. Olgem ausad, kommentaarid olid klikivabriku mootor, mida toimetused ise õlitasid. Kuni asi läks käest ära. Laps visati nii-ütelda koos pesuveega välja. Ja nüüd on teda raske üles leida, džinni uuesti pudelisse toppida.

Nii nagu ühte serva tõmmatud pendel liigub teise serva, on kommentaaride osas asi liikunud ühest äärmusest teise. Kui algul oli kõik lubatud, siis nüüd on kõik keelatud. Tegelikult oleks mõistlik leida kesktee, sest sulgemine pole hea, leitakse muud kanalid. Nii on vabariigi president asunud toitma twitterit ja valitsus facebooki. Vaja oleks teha teatud mõttes restart ning minna tagasi lätete juurde, sinna, kust Hans Hash Luik ja Tiina Jõgeda kunagi alustatsid, kui kommentaariumi nimetati kollektiivseks ajuks. Võiks motiveerida parimaid kirjutajaid, leida palgalised püsikommentaatorid, panna oma nime all kirjutama valitsuse PR-töötajad jne. Vaja on leida julgeid positiivseid eeskujusid, küll teised juba järgi tulevad.

Vau, Ansipist on saanud liberaal!

Väljavõte Äripäeva veebist.

Ma ei usu oma silmi! Tänase päeva peale võib teha kalendrisse suure risti! Nimelt, nagu kirjutavad lehed, on Andrus Ansip, kelle peaministriks oleku ajal ostis Eesti valitsus FinFisheri tarkvara, et oma kodanike järel massiliselt nuhkida, asunud nüüd privaatsust hoopis kaitsma. Tõepoolest, pole midagi öelda, poolteist aastat Brüsselis on seemne-Andrusele väga turgutavalt mõjunud.

Eesti keel ja kultuur püsisid tänu pärisorjusele?

Muu hulgas Eesti elu-olu kirjeldavas paari saja aasta vanuses raamatus Russia on välja toodud huvitav asjaolu: nimelt 19. sajandi algul, kui eestlasi hakati vaikselt pärisorjusest vabaks laskma, võtsid nad kiiresti omaks oma isandate, see on siis sakslaste keele ja kombed. Eestlased võtsid massiliselt omale saksapäraseid nimesid. Autor pakub välja teesi, et eesti keel ja kultuur püsisid aastasadade vältel elus ja puutumatu just tänu pärisorjusele, tänu millele püsisid eestlased ühe koha peal, teistest eraldatuna omaette.

Autor toob võrdluse Preisimaaga, kus sealsetele slaavi ja läti hõimudele anti juba tükk aega varem vabadus ning nad muutusid ajapikku täielikult sakslasteks. Eestis aga säilis keskaegne elukorraldus ja see aitas keelel ning traditsioonidel püsida.

See võib isegi tõsi olla. Sarnast tendentsi on märgata nüüdki, kus iseseisvusega on paljud eestlased rännanud mujale ning kaotanud sideme oma vanade kommetega. Kohati on märgata lausa põlgust Eesti suhtes. Samas aga nõukogude okupatsiooni ajal tegeldi eesti keele ja kultuuriga palju rohkem kui tänapäeval ning patriotism oli palju suurem, kuigi keelu all.

Ma täiesti saan aru Faehlmanni ja teiste Õpetatud Eesti Seltsi liikmete (kes olid algul kõik sakslased!!!) ponnistustest kiiresti Eesti pärimust kirja panna, sest see hakkas eestlaste saksastumisega kiiresti ununema.

Mis ülestõus oli Liivmaal 1783-84?

Väljavõte raamatust Russia, google'i veebist.

Muu hulgas Eesti elu-olu käsitlevas paarisaja aasta vanuses raamatus on muu hulgas märgitud suur ülestõus Liivimaal 1783-84, mille käigus saadeti esindajaid nii Riiga kui Peterburgi ja mis suruti veriselt maha, aga millel oli oluline mõju orjuse leevenemisele. Ma pole sellisest ülestõusust kuulnud varem, mis ülestõus see selline oli?

Vanad eestlased kandsid musti rõivaid?

Väljavõte raamatust Russia, google'i veebist.

Paarisaja aasta taguses olukirjelduses on märgitud, et eestlased kandsid põhiliselt musti rõivaid, mustast villasest kangast, mida kutsuti vadmal. Mustad või tumepruunid rõivad olid kontrastis eestlaste kuldsete kiharatega. Päris põnev, kui arvestada, et praeguse arusaama kohaselt kandsid eestlased heledaid linaseid rõivaid. Mustast kangast olid valmistatud kõik palitud, mantlid, seelikud ja jakid, isegi põlvikud ja kindad oli mustast puuvillast. Kasukad olid samuti musta värvi.

Eestlaste elu-olu kohta pole just palju kiidusõnu. Erinevalt näiteks lätlastest ei kasutanud eestlased korstnaid, inimesed istusid suitsustes kodudes peeruvalgel, nii et autor imestab, kuidas inimestel silmad haigeks ei jäänud. Lisaks puudusid eestlastel loomade jaoks eraldi hooned, täiskasvanud, lapsed ja loomad olid kõik koos ühes ruumis. Ainult saunamajad olid eraldi, kus käidi kord nädalas oma muresid maha pesemas ja kus sünnitati lapsi.

Eestlaste kohta on öeldud, et nad on suur laulurahvas, kes tööd tehes muudkui laulab kogu aeg, justkui oma muresid ja rasket elu välja välja lauldes.

Eesti külade kohta on öeldud, et seal on rohkem peresid koos, erinevalt lätlastest, kes elavad mööda maad laiali. Ent erinevalt vene küladest on eesti külades majad risti-rästi, mitte ilusas sirges rivis. Samuti on väidetud, et eesti külades on osa hooneid lagunenud ja majade ümber pole näha aedasid. „Eesti küla on üks õnnetumaid kogu maailmas,” leiab autor, kes oli pool maailma läbi käinud.

Autor märgib, et erinevalt lätlastest, kes ajasid oma habemeid ja venelastest, kes ei ajanud üldse habet ega lõiganud juukseid, olid eestlastel enne abiellumist habe ja juuksed pöetud, hiljem enam mitte, nii et kuldsed kiharad lehvisid.

Eesti naised kandsid rinnas suuri prosse. Oma musta värvi kleite ja seelikuid kaunistati punast värvi ääristega.  Punasest kangast lõigati välja lindude ja lillede kujutisi ning õmmeldi need rõivaste külge.  Eesti naistel polnud peegleid, nad kasutasid enda sättimiseks kausi põhja valatud vett.

Eestlaste jaoks olid tundmatud tehnilised leiutised. Näiteks oli üks noor eesti tüdruk toodud külast isanda juurde teenistusse.  Majas oli suur seinakell, pendli ja klaasuksega. Tüdruk oli mitu päeva seda müstilist asja jõllitanud ja lõpuks küsinud, miks keegi sellele olendile süüa ei anna.

Autor märgib, et erinevalt lätlastest meeldivad eestlastele väga juurviljad. Näiteks hapukapsad on üks nende lemmikroogasid. Lätlased näiteks sõid põhiliselt kruubiputru. Vaesemad eestlased sõid põhiliselt körti- kruubileent.

Joogiks tarvitasid eestlased kalja, mis meenutas sakslaste lahjat õlut. Lisaks armastasid eestlased juua viina. Karskusselts, mida taheti luua, oli avalikult keelatud. Samas juhtisid paljud ülikud tähelepanu alkoholi ohtudele. Näiteks krahv Manteuffel ja arst Kreutzwald kirjutasid mitmeid raamatuid alkoholi laastavast mõjust. Von Lippart pidas joomise kahjulikust mõjust ettekandeid igal pühapäeval pärast jumalateenistust.

Eestlased tähistasid põhiliselt kolme asja: sündi, surma ja pulmi. Vastsündinud lasti ära ristida ja eestlastel oli üks eriline komme panna lapsele paelaga kaela ümber väike tükk haisvat vaiguputke (asafaetida), millel arvati olevat tervendavad omadused. Üldse haisesid eestlased autori kinnitusel selle taime järele.

Matusekombed olid eestlastel nagu teistel põhjala rahvastel, kus surnult küsiti enne mulda sängitamist: „Miks ei jäänud sa meiega kauemaks? Kas puder polnud piisavalt hea? Kas sa enam meie sauna ei külasta?” Koos surnuga pannakse hauda kaasa toitu ning hiljem valmistatakse neile teatud päevadel süüa. Leinates ei kanna eestlased eraldi rõivaid, aga lesed kannavad mõni aeg pärast kaasa surma oma prosse tagurpidi. Pärast iga matust lüüakse nael lävepaku sisse.

Reformatsiooni ajast on eestlastel komme joosta mardi- ja kadrisanti. 9. novembril jooksevad marti noored poisid, 24. novembril teevad seda tüdrukud. Arvatakse, et see komme tuleb Martin Lutherist ja tema abikaasast Catharine von Bora'st. Noored sakslased Tallinnas ja Tartus tähistasid neid õhtuid samamoodi.

Jõululaupäeval kogunesid eesti tüdrukud ja valisid endi seast kuninganna, kelle ümber sätiti end õlgedele istuma. Pärast laulude laumist nõudis kuninganna omale kõiksugu kaunistusi ja ehteid oma teenijatelt ja riputas need omale külge. Kingid anti kõigepealt laulu saatel üle ja siis lunastati samamoodi tagasi.

Eestlaste pulmakombed olid eriskummalised. Noori tüdrukuid hakati pulmadeks ette valmistama juba varases lapsepõlves. Nad pidid kümmekond aastat ketrama ja kuduma, et omale valmistada kindad, rätikud ja põlvikud. Abieluettepanekut ei teinud peigmees, vaid mõni tema sõpradest või vanemad, kes tulid pruudi koju ning pakkusid mõdu ja viina. Nende sisenemise ajal puges pruut peitu, samasugune komme oli lätlastel. Peiu vahendajad tegid siis ettepaneku, kutsusid pererahva jooma, jutustades lugu kadunud tallest või varsast, mida peig soovib otsima tulla. Kui kutse tagasi lükati ja kadunud loomade suhtes ilmutati ükskõiksust, tähendas see, et pakkumine lükati tagasi. Kui pakkumine vastu võeti, siis joodi koos külalisega ning anti võimalus kadunud loom üles otsida. Kui leitud, jõi ka mõrsja ning mõne päeva pärast külastas teda peigmees, tuues kaasa kingitusi.

Pulmapäeval läksid pruudi ja peigmehe sugulased eraldi kiriku juurde ning pärast koguneti koos pruudi kodu juurde. Mõned naised, pruudi sõbrad kallasid pruutpaari hobusele õlut pähe ning puistasid pruutpaarile peale rukkiteri. Pärast seda istuti koos pidulauda ning mängiti eri sportmänge. Järgmisel hommikul mässiti pruut linadesse ning viidi koju peigmehe majja. Pruudi vend oli tavaliselt kutsar. Peigmehe maja juurde jõudes võttis vend pruudi oma sülle ning ema sättis talle selga abielunaise rõivad. Seejärel pandi värskele abielunaisele kolm korda pähe mehe müts, mille too ära viskas, andes mõista, et ei allu mehe võimule. Pärast seda andis mees talle kerge kõrvakiilu, mis oli mehe autoriteedi märgiks. Pärast seda jagas pruut välja kingid oma külalistele, saades vastu lubaduse vastukingitusteks: lambad, hobused, mesitarud. Õhtul tantsis pruut iga külalisega ja sai igaühelt vastu väikse rahalise kingituse. Pärast pulmaööd tegi värske abielunaine koos külalistega ringkäigu majas, et oma uued valdused üle vaadata.

Autor kirjeldab, kuidas eestlastel on erinevalt teistest luteriusu rahvastest säilinud vanad kombed, kus iga puu, mägi ja koobas, mis olid pühad, on seda jätkuvalt. Samuti oli kohti, kuhu talupojad viisid oma annetusi: toitu, raha või ehteid. Paljudel vanadel puudel arvati olevat hing sees. Samuti oli eestlastel tõrksus kristluse suhtes, mistõttu matsid nad oma inimesi mitte kirikuaeda, vaid enda valitud kohtadesse metsa alla.

Eestlaste jaoks oli õnnetu nädalapäev neljapäev, nagu esmaspäev venelastel ja reede paljudel teistel rahvastel.  Eestlaste jaoks olid maod kõige pühamad loomad, madusid ei tapetud. Enne maja ehitust toodi ehituspaigale taimi ja lehti ning kui sinna tulid kõigepealt mustad sipelgad, oli see hea enne, kui aga punased, siis halb märk. Head või halba loeti välja hobuse käitumisest, kui see lähenes haige inimese majale.

Eestlaste põlluharimiskommete kohta on öeldud, et viie aastasaja vältel, mil nad olid oma isandate teenistuses, kasutasid nad nii enda kui isanda põldudel vanu tehnikaid- näiteks harkatra. Põhiliselt kasvatati otra, rukist ja kaera. Nisu tarvitati ainult pidupäevadel. Aiandust eestlased ei tundnud, neile olid võõrad lille-, puu- ja juurvilja-aiad. Nende hoovides olid vaid üksikud õunapuud. Isegi kartul oli neile tundmata ja kapsas ainus juurvili, mida nad sõid. Samas oli väga oluline roll mesilaste pidamisel. Mesilasi peeti puuõõntes. Mett kasutati kookide, mõdu ja pidupäevaroogade valmistamiseks.

Võrreldes lätlastega olid eestlased palju agaramad jahi- ja kalamehed. Kaubanduse ega millegi tootmisega eestlased ei tegelenud. Igaüks valmistas talle vajalikud tarbed ise. Mehed valmistasid kodus vitstest ja puidust esemeid ning parkisid nahku, naised tegelesid ketramise ja kudumisega.  Autor märgib, et nii on eestlased elanud tuhat aastat ja kas nii jätkub ka järgmine aastatuhat, seda ei tea.

Tallinna päästeametnikud kommenteerivad eilset aastapäeva paraadi

Siin on video, mis on filmitud eile aastapäeva paraadi ajal Tallinnas Vabaduse väljakul päästeautost. Kommenteerivad Tallinna kesklinna komando rühmapealik Sergei Menkov ja tema kolleegid.

Täna lasti Menkov ametist lahti ja video kästi Facebookist kustutada. Youtube'is on see siiski üleval, näis, kui kaua.

Kommentaarid on päris mahlakad.

Siin on jutu tõlge:

- Eesti spetsnaz. Roheline sektor. Viisakad mehikesed. Kõik?
- Ei, sealt tuleb veel. No on küll venitanud kolonnide vahel 30 meetrit, isegi rohkem, 50. Vot see on paraad!
- Muidugi. Kui nii, siis võib terve päeva kõndida. Ma panen selle veel kõik Facebooki üles. 
- Ossa, kindralid, kõik medaleid täis. Kus ta on küll võidelnud. Lipp on Saksa oma. 
- Sakslased või? Prantsuse leegion, meid päästavad need neli inimest.
- Poolakad. Ei, need on leedukad. Leedukad ja lätlased. Poolakad. Poolakad on vanad võitlejad. See on arusaadav.
- Kõik? Ei, seal 100 meetri kaugusel nurga taga tuleb veel keegi. Jaa, Moskva, kadesta! Vaata kui palju vägesid tuleb meie tänaval! See on lihtsalt kättesaamatu. Aga mis lipp see selline on, mingi pederastide oma või?
- Oi, kurat, kuulete lennuki häält. See on täitsa lõpp, NATO kaitsjad. Mingi droon lendas üle.
- Ehh, paraad. Seal nurga taga on veel midagi. Kilomeetri pikkuseks venitatud.
- Aa, need on meie nähtamatud väeosad, ei saanud kohe aru. Ees on kindralid, aga järel tuleb nähtamatu rinne. Vot see on tase. Isegi vanduma ei hakka. Vot tuleb salk, kaugele kohe näha. Kuperjanovi pataljon on see või?  Või kes need on? 
- Seal taga tuleb 300 meetri kaugusel veel keegi. Rahvas rõõmustab, et meil on sellised kaitsjad. Terve mass on väljas. Ma juba poolt Eestit näitasin, kus on järgmised väed. Aa, sealt tuleb. Seda teile telekast ei näidata.
- Vahipataljon. Kuidas seda tõlgitakse: vahtimise pataljon. Nagu vahtima. Lumeinimesed tulevad, inimesed valges. Viru. Jalavägi. Kõik on siia toodud, aga kes siis piiri valvab?
- Meie mustad sõbrad. Ameeriklased. Aga kes need on, väikse punase lipuga? Ka ameeriklased, saabaste järgi on näha, et ameeriklased. Meil kõndisid nii süüdimõistetud, dispatis, ilma rihmata. Aga neil on kogu väeosa, Ameerika oma. 
- Oh, piraadid tulevad. Kuperjanovi pataljon. Nüüd öeldakse, et filmida keegi ei tohi, üks vaatas mind niimoodi. Näod on kõik karmid. SS-laste lapselapsed.
- Siin on mõned maha jäänud. Aga kes need on, tuletõrjujad või? Kes need sellised on? Medaleid täis, kus nad on võidelnud? Need on keegi teine, pole meie omad. Mis väeosad need on? Prantslased ilmselt.
- Kõik? Ei, sealt tagant tuleb veel kaks kindralit. Sammu peavad, pole midagi hullu. Aga kes need on? Kolm lõvi. Aga need pole Eesti lõvid. 
- Oi, seal kaugel on veel maha jäänud. Miks keegi hurraa ei hüüa. Meil on muusika nii kõva. Kõik? Ei, sealt tuleb veel keegi. Jaa, niimoodi laiali venitada, on ohoh. 
- Kelle lipp see on? Oh, tütarlaps rivis. Mingid tudengid tulevad lõpus. Need on muidugi tõelised kaitsjad. Kui võtavad oma väikeste käekestega joonlaua. Sa vaata! 
- Politsei. Isegi mingit laulu laulavad. Sapöörid, või kes need tulevad. Siin on meie kaitsjad. Aga kes, esimest korda näen neid. 
- Nüüd tuleb tehnika, kusagil kaugel-kaugel. Püha jumal, kaks tanki. Niimoodi naljatades võtab siis meie rahvas 1. maid vastu. 

Ruhnu saarel puudus orjapidamine

Päris põnev asjaolu: Ruhnu saarel puudus läbi aastasadade orjapidamine, mis oli tavaline Eesti- ja Liivimaal.  Kõik saare elanikud olid võrdsed, kirjeldab paari sajandi tagust Vene impeeriumi käsitlev teos. Puudusid ülikud ja alamad, kõik tulu jagati saare elanike vahel võrdselt.

Seejuures Vene tsaarivõim tunnustas sellist elukorraldust ja Ruhnu elanikke maksustati väga tagasihoidlikult- iga elanik pidin tasuma aastas ühe hõberubla. Samuti ei värvatud saare elanikke Vene kroonusse. Venelased saare elanikke ei kimbutanud, elanikud olid Rootsi päritolu, aga ei mäletanud oma endisest kodumaast midagi. Põhiliselt kauplesid ruhnlased Liivimaa sadamatega nagu Riia, Pärnu ja Haapsalu.

Saarel oli oma õiguskorrraldus, vanemate kogu, kus lahendati kõik vaidlused.  Ülemkohtu rollis oli kohalik pastor. Mingeid suuri kuritegusid saarel toime ei pandud. Ja kui midagi pidi juhtuma, siis anti kurjategija üle Riia võimudele. Kõige suurem karistus saare elanikele oligi saarelt välja saatmine.

Kõik Ruhnu saare elanikud olid blondid. Saare elanikud kandsid rootsipäraseid rahvarõivaid, näiteks meestel olid jalas saapad, mida eestlased ja liivlased kunagi ei kandnud, kui nad just polnud sakslaste kannupoisid. Naised kandsid helehallist riidest jakke ja tuunikaid, mis ulatusid põlvedeni. Jakid olid keskelt kokku tõmmatud nahast rihmaga, mille vahele oli tavaliselt pistetud nuga.

Ruhnlaste majad olid kivist, kuna puit oli saarel haruldane. Majadel oli korsten, mis eesti kodudes oli toona haruldane. Saare elanikud hindasid haridust ja teadmisi- saarel oli kool, kus õpetati rootsi keeles lugema ja kirjutama.

Kohviku kommentaar: miks ei võiks see olla ühiskonnakorraldus terves Eestis, mis meenutab oma väiksuselt Euroopas Ruhnu saart: Eestit juhib vanemate kogu, puuduvad ülemad ja alamad ning tulu jagatakse võrdselt kõigi elanike vahel.

Läänemerest on kadunud kala

Eesti alasid kirjeldav paarisaja aasta tagune raamat räägib sellest, kuidas Ruhnu saare ümbrus oli rikas mereandide poolest: lest, tursk, tuur ja hülged. Kohalikud kalamehed viisid laevatäite viisi kala Riia, Pärnu, Kuressaare ja haapsalu sadamatesse.

Isegi minu vanavanemad rääkisid, kuidas jõed kubisesid vähkidest ja lõhelistest.

Nüüd aga pole kalavarudest suurt midagi alles ning poes on hingehinnaga müügil vaid kuskilt Norra kasvandusest pärit kala. Kahju.

Schengen kukub kokku: Belgia kehtestas piirikontrolli

Väljavõte Daily Maili veebist.

Euroopa Liidu vaba liikumist võimaldav ühtne Schengeni viisasüsteem on migrantide tulva all kokku kukkumas, nüüd kehtestas Belgia üle mitmekümne aasta pideva piirikontrolli Prantsusmaaga, et peatada migrantide saabumist  Calais' „džunglist”. Piirikontroll taastati Belgias möödunud aastal ajutiselt pärast Pariisi terrorirünnakuid, ent pidevat kontrolli kasutati Belgias viimati 1995. aasta kevadel. Belgia piirilt saadeti eilse päeva jooksu tagasi 80 afgaani.

Järjekordne miljon migranti on teel Euroopasse

Väljavõte Daily Maili veebist.

Euroopa Liidu piirivalveagentuuri Frontex juht Fabrice Leggeri ütles, et migratsiooni ei ole võimalik piirata, neid on tänavu saabunud juba 110 000 ja kokku saabub miljon, vahendab Briti väljaanne Daily Mail. Leggeri väitel ei suuda migrante peatada merepatrullid ega aiad. Briti justiitsminister Michael Gove ütles selle peale, et Ühendkuningriigil puudub Euroopa Liidu reeglite järgi võimalus valida, keda sisse lasta ja keda mitte.

Eesti võiks pakkuda väikerahvastele turvatunnet

Väljavõte Vanity Fairi veebist.

Enne teist ilmasõda oli Eesti üle maailma kuulus, kuna pakkus väikerahvastele, teiste seas juutidele kultuuriautonoomiat, ehk teiste sõnadega turvatunnet. Täna on maailmas, eriti Euroopas kujunenud välja olukord, kus paljud väikerahvad, teiste seas juudid vajavad kaitset. Paljudes riikides, näiteks Prantsusmaal, Saksamaal ja Rootsis, kuhu on vastu võetud ohtralt immigrante, on sagenenud rünnakud juutide suhtes. Nagu kirjutas hiljuti Vanity Fair, on juudid hakanud Prantsusmaalt põgenema. Niisamuti tunnevad juudid end ebakindlalt Rootsis.

Eesti ei suuda nagunii massiliselt immigrante vastu võtta ja ega immigrandid eriti Eestisse ei trügigi. Tänasele vabariigi presidendi kõnele mõeldes võiks Eesti sulgeda üldse ukse massi-immigratsiooni ees ning pakkuda väikerahvastele, teiste seas juutidele turvatunnet. Loomulikult tunnevad end sellest kindlamalt kõik Eesti kodanikud ning kaob vajadus Odini sõdalaste ja muude sääraste omaalgatuslike grupeeringute järele. Eestisse saaksid tulla Euroopas taga kiusatud juudid, niisamuti nagu võttis Euroopas taga kiusatud juute vastu USA teise ilmasõja ajal. USA võitis sellest päris palju, Rootsis sündinud ja USAsse edasi rännanud president Ilvese ema oli väidetavalt samuti juut, või siis venelane.

Samuti saaks Eesti pakkuda turvatunnet teistele rahvastele, näiteks soomlastele, rootslastele, sakslastele või prantslastele, kes tunnevad end oma kodumaal ebakindlalt. Miks mitte ka venelastele, keda oma kodumaal taga kiusatakse.

Praeguses Euroopas on kõige defitsiitsem väärtus turvatunne, nii nagu sõja ajal. Turvatunnet pakkudes on võimalik väga palju võita.

Eestis kasvab maailma parim kanep?

Väljavõte raamatust Russia, google'i veebist.

Majandusteooria ütleb, et tegeleda on mõistlik sellega, milles sa oled parim. Eestile võib tulla kasuks praegune kanepikasvatuse legaliseerimine kogu maailmas, sest nagu selgub paarisaja aasta vanusest allikast, kasvab Eesti niiskes pinnases maailma parim kanep. Riia oli üle Euroopa tuntud kui kanepisadam, samuti eksporditi kanepit Pärnu sadama kaudu.

Siis ka ettepanek Eesti majanduslikult rikkaks aitamiseks: legaliseerida täielikult igasuguse kanepi kasvatus, võtta pool metsa maha ja istutada sinna kanep. USA sai rikkaks tänu tubaka kasvatamisele, miks ei võiks Eesti rikastuda tänu kanepi kasvatusele? Liiati, kui Eestis on kanepi kasvatuseks maailma parimad tingimused.

Parim lina kasvas Marienburgi (Aluksne) ümbruses. See oli oma kvaliteedilt nii hea, et arvati, et linaseeme toodi Eedeni aiast otse Marienburgi.

Mis maksab Eesti?

Väljavõte raamatust Venemaa, google'i veebist.

Päris huvitav fakt: kunagi 1347. aastal müüs Taani kuningas Waldemar terve Eesti alad (koos kõigi losside, linnade, külade, põldude, metsade ja elanike, so eestlastega) Saksa mõõgavendade ordu juhile Heinrich Tusemer'ile kõigest 19 000 hõbemarga eest. Selle summa eest ei saanud hiljem Peterburgi osta majagi.

Eestlased on teenija-rahvas?

Väljavõte J.G.Kohli raamatust Venemaa kohta, Google'i veebist.

Google on teinud tänuväärset tööd ja pannud veebi tasuta lugemiseks üles terve hulga kirjavara. Nii näiteks on täiesti vabalt saadaval Saksa rännumehe Johann Georg Kohli 1844. aastal ilmunud raamat Venemaa kohta (Baltikumis reisis autor 1834. aastal). Seal on huvitavad kirjeldused Venemaa Balti provintside, see on siis Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kohta.

See on eriti põnev aeg, kuna kirjeldab otsapidi eestlaste elu orja-ajal, millest palju mälestusi ei ole.

Eestis on otsitud pidevalt, milles on eestlased head, millele võiks keskenduda. Mis tuleb raamatust välja, on eestlased erakordselt head teenindajad. Nad olid ju Balti aadli teenijad ligi 700 aastat! Ja mõisahooned polnud lihtsalt Balti aadli kodud, vaid hinnatud hotellid ja jahimajad! Kus eestlased aastasadu teistele küpsetasid, pruulisid ja röstisid ning aitasid vilistades, karjudes ja plaksutades loomi metsast välja ajada. Neid oskusi võiks parandada ja täiendada, miks mitte näiteks kulinaaria vallas. Eestis on palju värskeid puu- ja juurvilju, seda eriti suvisel ajal, Eestist võiks seetõttu vabalt saada kulinaarne keskus kui mitte maailmas, siis vähemalt Euroopas. Samuti on eelis põhjamaine külalislahkus, sest Eestis elab vähe inimesi, asustus on hõre ja seetõttu iga külaline juba iseenesest väga teretulnud.

IT, mida Eestis peetakse eeliseks ei saa olla asi iseeneses, IT saab omakorda teenindust täiendada. Näiteks võiks olla terve suur internetikeskkond, interaktiivne, midagi booking.comi või airbnb sarnast, aga põhjalikum ja Eesti kohta, kus tutvustatakse Eesti kulinaarseid saavutusi ning puhke võimalusi. Ma usun, et selle keskkonna annaks siduda ka e-kodakondsuse projektiga, näiteks saab iga uus e-kodanik omale Eestis kas tasuta õhtusöögi või ööbimise.

Eestis on siiski okupatsioonirežiim?

Väljavõte Delfi veebist.

Delfis on peaministri aastapäeva kõne puudutava artikli juures põnev kommentaar, kus on välja toodud, et peaminister käitub kui okupatsioonirežiimi esindaja. Viidatud on Karl Särele, kes oli nõukogude okupatsioonirežiimi juht 1940-41 ja Hjalmar Mäele, kes oli Saksa okupatsioonirežiimi juht 1941-44.

Eestis räägitakse täna palju vabadusest ja iseseisvusest, aga on küsimus, kas oleme ikka vabad ja iseseisvad otsustama? Kas meil on ikka õigus enesemääramisele, kui Brüsselist kirjutatakse ette, kuidas peame elama ja olema, kui palju immigrante vastu võtma? Ja kus meie oma juhid koogutavad pigem Brüsseli kui oma rahva poole. Siin võib tõesti tõmmata juba paralleele varasemate okupatsioonirežiimidega.

Kuidagi märkamatult on Eesti uuesti okupeeritud, muudetud kolooniaks.

Eesti on metsa kasvanud, aastas jääb saamata miljard eurot

Väljavõte Vikipeediast.

Eesti kohta armastatakse öelda, et Eesti on metsaga kaetud ja eestlased on metsarahvas. Ent see pole alati nii olnud. Veel sada aastat tagasi oli metsa poole vähem ja põllumaad vastavalt sellele mitu korda enam.

Eesti on praeguseks sõna otseses mõttes metsa kasvanud ja metsasus suurenenud 18. sajandi alguse Põhjasõja-aegsele tasemele. Sellega seoses jääb saamata igal aastal ligi miljard eurot.

Kui vaatame Eesti rahvaarvu seost metsasusega (metsaga kaetud osa maast), siis näeme, et kiire rahvaarvu kasvuga on metsasus vähenenud ja vastupidi, rahvaarvu kasvu kahanedes on metsasus suurenenud:

Aasta     Rahvaarv   Metsasus
1700      150 000     84%
1800      500 000     29%
1900   1 000 000     20%
2000   1 370 100     51%
Allikad: Eesti Entslükopeedia, Vikipeedia

Põllumaa hulk on ühes metsasuse kasvuga vähenenud. Näiteks oli Eestis 1920. aastal põllumajandusmaad kokku 6,39 miljonit aakrit ehk 2,58 miljonit hektarit. 2014. aastal oli Eestis põllumajandusmaad vaid 0,97 miljonit hektarit.

Rahvaarv kasvab siis, kui inimestel on rohkem raha ja rohkem tööd. Probleem on Eesti jaoks selles, et metsamaa tootlikkus on põllumaast palju väiksem. Põllumees teenib hektari maa harimiselt ligi 800 eurot aastas, metsamees ainult 100 eurot. Kui arvestada, et kasutusest on väljas 1,5 miljonit hektarit põllumaad, jääb igal aastal saamata ligi miljard eurot tulu.

Leetu ei toodud palju immigrante ja Leedu on nüüd õnnelikum

Erinevalt Eestist ja Lätist ei toonud Leedu nõuka-aegsed juhid sisse palju immigrante ja leedukad on täna palju õnnelikumad. Nemad said anda kõigile Leedu elanikele kodakondsuse, mistõttu pole Leedus sellist halli massi kodakondsuseta isikuid nagu Eestis või Lätis.

Võrreldes Lätiga, kus oli immigrante pooleks ja Eestiga, kus oli umbes 30% immigrante, oli Leedus neid nõuka aja lõpus vaid 10%, täna veelgi vähem. Eestis on immigrante ligi 30% ja neid täiendavalt sisse tuua pole hea mõte. Nii palju immigrante kui on Lätis ja Eestis pole üheski teises Euroopa riigis, mitte ligilähedaseltki nii palju. Võrdluseks, Rootsis, mida peetakse üheks suurema immigrantide arvuga maaks Euroopas on neid ligi 15%, Soomes ainult 5%.

Seega pole mingit põhjust, miks peaks Eestisse veel täiendavalt Aafrika immigrante paigutama. Pigem võiks anda immigrantidele mõeldud raha Kirde-Eestisse, kus immigrantide osakaal on ligi 95%.

„Minge tagasi Nigeeriasse!”

Väljavõte Observeri veebist.

USA poliitikaväljaanne New York Observer on viimases numbris avaldanud Mihhail Klikušini artikli selle kohta, kuidas Balti riikides kiusatakse mustahalisi NATO sõjaväelasi. Kui Eestis on rünnakud piirdunud peamiselt sõimuga stiilis, et mine tagasi koju Nigeeriasse, siis nii Lätis kui Leedus on saanud mustanahalised tõsiselt peksa.

Artikli põhisõnum on, et Eesti tahaks juurde NATO sõjaväelasi, aga mitte musti. Samuti on Eestil tekkinud probleemid NATO missioonidega, näiteks Süürias, kus Baltimaad otsustasid jätta osalemata põhjusel, et ühel hetkel võivad koalitsioonis olla Vene sõjaväelased, kellega koostööd peetakse vastuvõetamatuks. Iseenesest huvitav, sest võimaliku vaenlase lähem tundmaõppimine peaks ju, vastupidi, olema igati tervitatav. Selle otsuse peale olevat Vene peaministri asetäitja Dmitri Rogozin öelnud et: „Nad tahtsid küll, aga nende sõjavägi jäi lifti kinni.”

Üldse on artikkel kirjutatud väga sarkastilises, üleolevas toonis nii Eesti kui teiste Balti riikide suhtes. Jääb mulje, et NATOl on tekkinud Balti riikidega „probleem”- selle üheks väljenduseks võib pidada hiljuti avalikustatud RANDi mõttekoja raportit, mille kohaselt pole Balti riike võimalik Venemaa äkkrünnaku puhul kaitsta. Jääb mulje, et NATO on Balti riikides pettunud.

Näiteks on artiklis toodud välja, kuidas juba 2004. aasta kevadel, kui Balti riigid NATOga liitusid, oli rusikavõitlus Leedus Šiauliais kohalike elanike ja NATO sõjaväelaste vahel. Oktoobris samal aastal said kaks Hollandist pärit NATO sõdurid samas peksa ja neilt rööviti isiklikud esemed- juhiluba, mobiiltelefon ja rahakott. Kaks Belgiast pärit NATO sõdurit said Šiauliais peksa hotelli ees, kus nad elasid. Mõlemad olid lennutehnikud, kes hoolitsesid NATO F-16 lennukite eest.

2005. aastal rünnati Leedu pealinnas Vilniuses kasiino ees kahte mustanahalist NATO sõjaväelast, kes said tõsiselt kannatada- näod peksti segi ja hambad suust välja. Pärast seda avaldasid ameeriklased muret ning Leedu valitsus pani politseivalve kohtadesse, kus liikusid NATO sõjaväelased.

Läti sadamalinnas Ventspilsis peksti 2014. aasta kevadel NATO „Open Spirit” õppuse käigus vaeseomaks 21-aastane Hollandist pärit NATO sõjaväelane. Ta viidi haiglasse tõsise peatrauma, näoluu murdude ja ajupõrutusega. Neli ülejäänud kakluses osalenud NATO sõdurit pääsesid kergemate vigastustega.

Balti riikide elanikud on kurtnud, et NATO sõjaväelased peavad end üleval jultunult. Näiteks 2009. aastal NATO tippkohtumise ajal Riias olid sinna saadetud sõjaväelased  ja politseinikud tallanud lilli, tekitanud prügi, lõhkunud skulptuure ning käitunud ebasündsalt. 2014. aasta 24 aprillil tekkis Riias neljal NATO sõjaväelasel taksojuhiga vaidlus taksoarve üle, mis lõppes ühel sõjaväelasel näo üleslöömisega. Möödunud aastal Ventspilsis toimunud NATO õppuste ajal nimetas linnapea Aivars Lembergs NATO sõjaväelaste käitumist „sea käitumiseks, mis eirab kohalikke seadusi”. Pärast joomist olid sõjaväelased linnapea sõnul urineerinud avalikult poeakendele ja võtnud linna peenardelt lilli, et kinkida neid prostituutidele. Linnapea oli arvamusel, et NATO sõdurid said peksa, kui kohalikud mehed püüdsid kaitsta oma naisi ahistamise eest. Äsjane juhtum pärineb tänavuse aasta 30. jaanuarist, kus Šiauliais võttis kohalik politsei VW Golfi rooli tagant maha 32-aastase USA lennuväepolitsei kapteni, kelle verest tuvastati 1,75-promilline joove.

Lisatud on juhtum, kus möödunud aastal vabariigi aastapäeva paraadi ajal Narvas (artiklis on paraadi toimumise kohaks märgitud Tallinn) karjuti mustanahalistele NATO sõjaväelastele: „Minge tagasi oma vanaisade juurde Nigeeriasse!” Pärast seda on mustanahalisi NATO sõjaväelasi Eestis tervitatud nii kohvikutes, hotellides kui tänavatel sõnadega: „Minge tagasi Nigeeriasse!” Olukord muutus nii väljakannatamatuks, et Eesti õhuväe ülem Jaak Tarien pidi kirjutama vastava postituse Facebooki. Ta märkis, et tal on häbi oma kaasmaalaste pärast. Pärast seda avaldas USA saatkond Tarieni toetava artikli Õhtulehes. USA saatkonna ajutine asjur Chever Voltmer nimetas rassistlikke rünnakuid NATO sõjaväelaste suhtes vastuvõetamatuks.

Artiklis on mainitud, et kõik ei nõustu Tarieni seisukohtadega- näiteks on Riigikogu riigikaitsekomisjoni liikme Ants Laaneotsa arvates sellised rünnakud NATO sõjaväelaste vastu korraldatud Venemaalt ja rassismi teemal ei tohiks avalikult üldse arutleda. Artikli autor loodab, et eestlased ei tee omale järjekordselt häbi tänavusel vabariigi aastapäeval.

Esimese põhiseaduse järgi polnudki Eestil presidenti

Praegu on läinud Eestis lahti diskussioon presidenti vajalikkuse üle, kuna paar viimast presidenti on olnud natuke õnnetud. Kui vaadata ajalukku, siis esimese, 1920. aastal vastu võetud põhiseaduse järgi polnudki Eestil presidenti. Riigi esindamise kohust täitis valitsuse juht- Riigiwanem. Praeguses mõistes siis peaminister.

Riigivanem on ilmselt mõistlikum variant kui kahte eraldi esindusasutust ülal pidada- nii Riigikantseleid kui Presidendi kantseleid. Seejuures oli Eesti elanike arv toona 1,1 miljonit ehk ligilähedane sellele, mis täna.

Ma saan aru, et presidendi institutsioon peaks olema tasakaalustav jõud, näiteks puhkudeks, kui peaminister aru kaotab. Aga nagu elu näitab, on presidendid olnud valitsuse käpiknukud nagunii, sest neid ei pane paika rahvas, vaid valitsus. Ehk sisuliselt on Eestil kaks peaministrit- üks istub Kadriorus ja teine Toompeal.

Muide, esimese põhiseaduse järgi võis 25 tuhande kodaniku allkirjaga nõuda rahvahääletust, seaduse algatamist või seaduse muutmist.

Eestimaalasi on olnud pea 2 miljonit?

Väljavõte jtsor.org veebist.

Eestis on hakatud otsima võimalusi, kuidas saada kokku 2 miljonit eestimaalast. Palju peavad sellist eesmärki utoopiaks, aga pole ta niiväga utoopia midagi. Tasub meenutada, et vahetult pärast esimest ilmasõda ja Eesti iseseisvumist 1920. aastal, kui võeti vastu Eesti põhiseadus, oli Eestis 1,75 miljonit elanikku. Kusjuures neist 90% olid eestlased ehk ligi 1,6 miljonit. Seda on pea kaks korda enam kui täna.

Pole siis ime, et Eesti elu-olu juhtinud poliitikutel nüüd kõvasti peamurdmist ja arupidamist, mis on läinud nihu, et palju kirutud tsaariajal oli eestlasi kõvasti rohkem kui pärast mitut raksu iseseisvust. Võrdluseks, soomlaste rahvaarv on võrreldes sajandi taguse ajaga mitmekordistunud ehk eestlasi võiks olla täna 900 tuhande asemel ligi 3 miljonit.

Täiendus:
Teise allika, Immigration And Assimiliation järgi oli Eesti rahvaarv 1929. aastal 1,1 miljonit, mis vastab ka Eesti Entsüklopeedia andmetele. Sisuliselt on Eesti rahvaarv jäänud samaks, eestlaste arv isegi vähenenud. Samas oli valdavalt soomlastest koosneva Soome rahvaarv siis 3,5 miljonit ja on tänaseks kerkinud 5,5 miljoni peale.

Tänane Eesti: omadele halb, võõrastele hea

Väljavõte Delfi veebist.

Delfi on saanud hakkama põneva projektiga- 1 Eesti, 98 rahvust. Mis välja tuleb, võõramaalased kiidavad hirmsasti Eestit. Samas kui vaadata kommentaare, siis omad inimesed on hakanud Eestit üha rohkem kiruma.

Ongi huvitav, et kui põhiseaduse järgi on Eesti riik loodud kaitsma eesti rahvast, eestlasi, siis tegelikkuses pöörab riik, õigemini selle riigi valitsus üha rohkem tähelepanu võõramaalastele. Seda on eriti olnud märgata seoses massi-immigratsiooniga, kus uusi tulijaid hinnatakse palju kõrgemalt kui kohalikke inimesi.

Võõraste eelistamine algab Eestis juba rohujuure tasandilt: külaliste vastu ollakse sõbralikumad kui oma lähedaste suhtes. Külades ja valdades tehakse soodustusi, pakutakse tööd uutele tulijatele, samas kui oma inimestel lastakse lihtsalt lahkuda. Uutele tulijatele soetab riik eluasemeid, samas kui oma inimesi tõstetakse perede kaupa kodudest välja.

Kas Eesti riigi uus eesmärk on rahvas välja vahetada?

Eesti vabadussõda on puhas bluff?

Ida-Euroopa jagamine Brest-Litovski (Vene-Saksa) rahulepingu järgi 1918. aastal, väljavõte Vikipeediast.

Eesti tähistab homme riigi loomise 98. aastapäeva ja sel puhul on tavaks rääkida eestlaste ennastsalgavast võitlusest Vabadussõjas. Tahtmata kuidagi pisendada eestlaste saavutusi ja võitlust oma iseseisvuse eest, on siiski paslik heita pilk ajalukku ning vaadelda sündmuste kulgu laiema pildi taustal.

Eestis on tavaks rääkida, et iseseisvus kuulutati kõigepealt välja 23. veebruaril Pärnus, kus Endla teatri rõdult loeti ette Iseseisvusmanifest. Õige, aga on jäetud mainimata, et samal kuupäeval leppisid venelased ja sakslased kokku Brest-Litovski rahulepingu tingimustes, mille kohaselt loobus bolševistlik Venemaa Balti riikidest (Lenin oli otsustanud pealinna tagasi Moskvasse viia) ning nagu ülalolevalt rahulepingut selgitavalt kaardilt näha, anti nii Soomele, Ukrainale, kui Eesti- ja Liivimaale võimalus enesemääramisele. Näiteks Ukraina iseseisvus kuulutati välja juba kuu aega varem, 25. jaanuaril. Ehk siis oli iseseisvuse väljakuulutamine loogiline samm, mitte midagi eriskummalist.

Pärast seda toimus Vabadussõja juttude kohaselt kurjade Saksa vägede massiivne sissetung, aga on jäetud lisamata, et see oli mõeldud bolševike välja ajamiseks neilt aladelt, mis olid üle läinud seoses rahulepinguga. Tänu sellele sai Eesti omale Petserimaa ja Narva taguse ala.

Järgnevalt on Iseseisvussõja kontekstis tavaks rääkida Eesti vägede kangelaslikust võitlusest Saksa väeosadega, mis päädis otsustava võiduga Võnnu (Cesise) all 1919. aasta 23. juunil ehk Võidupühal.

Ent kui me loeme Versailles' rahuleppele (see Saksamaa alistumise lepe kirjutati alla 28. juunil) eelnevate sündmuste kohta, siis näeme, et Saksa valitsus kapituleerus liitlaste vägedele justnimelt 23. juunil. Ehk siis mida see eestlaste suur „võit” siin õigupoolest tähendab? Kas see on nö lahtisest uksest sisse murdmine? Olgu lisatud, et tollesama Versailles' rahuleppe kohaselt loobus Saksamaa omakorda Brest-Litovski leppega saadud õigustest Balti riikidele ning need riigid kuulutati iseseisvateks. Versailles' leppe kohaselt loodi Rahvasteliit, kus kindlustati iseseisvus 9 uuele riigile: lisaks Eestile veel Läti, Leedu, Poola, Soome, Austria, Ungari, Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia. Niisiis võideldi Eesti iseseisvus välja hoopis Prantsusmaal.

Olgu veel lisatud, et mingit Eestit veel praeguses tähenduses tollal ei eksisteerinud. Eesti lõppes juba Paide kandis, sealt edasi tuli Liivimaa, mis hõlmas valdava osa praeguse Eesti territooriumist, kaasa arvatud Võnnu lahingupaiga. Ehk siis tuleks pigem siin rääkida Liivimaa Vabadussõjast ja Liivimaa vabadusest?

Siit kaardilt on näha, kust kulges Eesti- ja kust Liivimaa piir. Hiiumaa oli Eesti-, Saaremaa aga juba Liivimaa:

Omaette uurimist vajaks aga pärast Versailles' lepingut Eesti-Läti vahelise piiri vedamine, kus ulatuslikud ajaloolised eesti alad eesti keelt kõnelevate inimestega millegipärast liideti Läti vabariigi koosseisu, seda väidetavalt kellegi Briti kindrali soovitusel. Tekib küsimus, kas see kindral oli purjus või mis? Siiamaani kõneldakse neil aladel eesti keelt, seal elavad eestlased, kes sadakond aastat tagasi sunniviisiliselt Läti vabariigi kodanikeks tehti. Miks omale vabaduse välja võidelnud rahvas osa rahvuskaaslastega niimoodi käitus?

Britid ajavad selja sirgu

Väljavõte Daily Maili veebist.

On näha, et ka britid on ajamas selga sirgu. Londoni linnapea Boris Johnson, kes on tuntud oma euroskeptiliste vaadete poolest ütles, et valitsus on püüdnud teda ära osta, pakkudes talle sise- või välisministri kohta. Johnson tsiteeris Briti legendaarset peaministrit Winston Churchilli, öeldes, et britid peavad olema vaprad. Ta lisas, et maailma parlamentaarse demokraatia häll Inglismaa ei saa end allutada Euroopa Liidu õiguslikule kolonialismile.

Väga hea paralleel võrrelda liikmesriike kolooniatega. Eesti on samuti koloonia, Eesti elu kirjeldab hästi USA värske seriaal „Colony”.

Seda Lotmani artiklit Postimehest ei leia

Väljavõte Delfi veebist.

Muidu on Postimees avaldanud julgelt Lotmani artikleid, aga ühte huvitavamat neist, mis avaldatud Lotmani blogis ja Delfis, Postimees millegipärast puutunud pole. Miks?

Ilmselt vastab tõele, mida märkis juba Hardo Pajula, et Postimehes hõljub Kadastiku vaim. Kadastiku vaim on aga omakorda ... ohohhohhoo!!! ... KGB vaim. Nii et tasub olla ettevaatlik selle väljaandega. Sa ei tea kunagi, mis sellele võib järgneda. Brrrrr!!!

Euroopa vabanemine saab alguse lõunast

Rääkisin eile ühe Lissaboni naisega, väike-ettevõtjaga, kes kiitis Portugali demokraatiat ja ütles, et Euroopa vabanemine saab alguse lõunast, kuna ainult Lõuna-Euroopa juhid julgevad rahva eest seista.

Ma noogutasin talle kaasa, sest mõistsin, et tõepoolest, Eesti juhtidest pole Brüsselis üldse asja, nemad on vaiksed käsutäitjad.

Veel rääkis naine, et Euroopas oleks mõistlik juba ammu olnud kehtestada üleüldine kodanikupalk, sest raha selleks on olemas. Kodanikupalgale on vastu aga suurkorporatsioonid, suurfirmad siis, kes on harjunud kasutama odavat tööjõudu nagu orjatööjõudu, et toota suurtes kogustes odavat rämpsu. Ja neil suurfirmadel on Euroopas, Brüsselis siis tohutu mõju, nende lobby tulemusel ei suudeta Euroopas teha mõistlikke otsuseid.

Tuleb ilmselt tuttav ette ka Eestis, kus suur osa inimestest teeb hommikust õhtuni kusagil vabrikutes palehigis rasket tööd näruse palga eest. Samal ajal saaks nende töö asendada ammu robotitega ning maksta inimestele kodanikupalka. Ent suurfirmadel on kasulikum hoida inimesi madala palgaga tööl kui tootmist moderniseerida. See on lisaks muule äärmiselt tagurlik tegevus, mis mu meelest hoiab tagasi terve Euroopa kasvu ja arengut.

Sellised mõõted siis Eestist eemal olles.