Kuidas me pääsesime Nizzast

Ohoh. Kuidas me küll jumalat tänasime, kui natuke aega tagasi oma hotellitoas televiisori avasime. Kõik uudistekanalid rääkisid ainult Nizzast. Kuidas veoautojuht oli rahvale otsa sõitnud. 70 surnut, 100 vigastatut.

Kui oleks teostunud meie esialgsed plaanid, siis me oleks olnud täna õhtul Nizzas. Ja just sel ajal, kui see õnnetus juhtus. Inno nimelt avastas Skyscanneri kaudu lennupiletite hindu vaadates, et kõige soodsam oleks lennata koju Nizza kaudu. Piletid neljale maksid ainult 680 eurot. Oleksime jõudnud täna õhtul Nizzasse, veetnud öö Nizzas ja lennanud homme Nizzast Tallinna.

Pakkumine oli väga soodne, aga jäime millegipärast kahtlema. Miski ei tundunud selle juures päris õige. Olime ju kogu aeg rääkinud, et tahame lennata Helsingi kaudu. Ok, Helsingi lend maksis 945 eurot, seega pea 300 eurot rohkem, aga tundus, kuidas nüüd öeldagi, turvalisem. Kõhutunne ütles nii.

Nüüd selguski, et oma kõhutunnet tuleb usaldada. Ja alati ei ole odavam parem. Vaatan praegu telekast, kuidas hirmunud inimesed mööda Nizza tänavaid jooksevad ja mõtlen, et nende seas võiksime olla ka meie. Koos lapsekärudega! Judinad jooksevad üle selja, kui sellele mõtlen.

Inno viskas enne lennu ära bukkimist veel nalja, et lähme muidugi Nizzasse, kunagi müüdi Hansapanga pensionikindlustust Andrus Veerpaluga, kes ütles, et kui teed kindlustuse, siis saad puhata Nizzas. „Meil pole mingit kindlustust, aga oleksime Nizzas,” ütles Inno.

Nüüd Innol muidugi mingit naljatuju pole. 70 hukkumut, 100 vigastatut. Naljakat ei ole siin midagi. Inno on jumala õnnelik, et 300 eurot rohkem maksime ja homme ikka Helsingisse lendame.

Aga jah, täna õhtul läheme magama jumalat tänades. Homseni!

P.S. Rahaliselt saame hakkama. Arvel on hetkel 80 eurot, loodetavasti piisab sellest Võrru jõudmiseks. Helsingis oleme öö minu onu juures. Inno ainult muretseb, kas meil Võrru jõudmiseks bensiiniraha jagub, nii et kui kellelgi on veel soovi meid toetada, siis võtame abi rõõmu ja tänuga vastu. Meie kojulennule saab hoogu juurde anda, tehes vabalt valitud summas ülekande minu ehk Irja Tähismaa arveldusarvele Swedbankis, mille number on: IBAN: EE112200001100329486. Välismaalt üle kandes panga BIC kood: HABAEE2X.
Kes teeb vähemalt 25-eurose annetuse, saab soovi korral vastukingiks minu Portugalis ilmuva inglisekeelse raamatu – sel juhul märkige palun selgituseks „Raamat”. Kui te raamatut ei soovi, siis kirjutage lihtsalt „Toetus”.

Aitäh kõikidele toetajatele ja kaasaelajatele ning näeme juba varsti Eestis!!!

Pildil Inno ja lapsed pühapäeva õhtul mägikülakese jalgpalliklubis Portugali meeskonnale kaasa elamas. 

Swedbank lahendas probleemi sekunditega

Eile tekkis meil meie Lissaboni ööbimiskohas probleem. Hotell, kus öö veetsime, blokkis minu arveldusarvel topeltsumma ja ma ei saanud enam hotelli eest maksta. Ehk raha oli küll arvel olemas, aga sellel oli peal mitmekordne blokeering. Hotell ise oma viga ei tunnistanud, väitis, et selline on standardpraktika, ja soovitas võtta ühendust oma pangaga.

Üritasime nendega vaielda, aga see ei viinud kuhugile. Portugallased on interneti alal täielikud juhmardid. Kui ma siin kümme aastat tagasi elasin, siis kurtis mu eks Joáo, kes oli Portugali rahandusministeeriumi arvutite osakonna juhataja, et tema osakonnas töötas üks mees, kes ei osanud arvutit välja lülitada. See ei ole nali! Portugallased on toredad inimesed, aga internetist ei tea nad midagi ja internet on siin nii aeglane nagu Eestis kakskümmend aastat tagasi.

Helistasin siis Swedbanki. Ise mõtlesin, et hea, kui nad selle probleemi paari päevaga ära lahendavad. Aga näe - telefonile vastas väga meeldiva häälega klienditeenindaja, kes sai kohe mu murest aru ja võttis blokeeringu sekundiga maha. Täielik ime! See tegi südame soojaks. Küll oli hea vahelduseks suhelda inimesega, kes ei ole arvutiasjanduses kui teiselt planeedilt!

Midagi ei ole teha - mida päev edasi, seda enam armume Eestisse ja tahame siit Portugalist võimalikult kiiresti jalga lasta :).

Minu raha püsib aga nüüdsest kindlalt Swedbankis :).

Alustasime teed kodu poole

Esmaspäeval algas meie tee Portugali kõrgeima mäetipu Serra de Estrela lähedal asuvast külakesest koju Eestisse. Kutsusime külakesse takso, sõitsime sellega nelja kilomeetri kaugusel olevasse linnakesse nimega Oliveira do Hospital, siis sealt bussiga Coimbrasse ja Coimbrast rongiga Lissaboni. Praegu oleme Lissabonis ja valmistume lendamiseks.

Rahalisest seisust. Saame hakkama, näljas ei ole, aga kuna väikeste lastega reisides on hea ja turvaline olla, kui sul on ka mingi varu, siis võtame heasoovlike inimeste toetuse rõõmuga vastu. Ehk kui me sulle meeldime ja/või olulised oleme ning sa leiad, et oleme sinu raha väärt, siis võid teha enda vabalt valitud summas ülekande minu ehk Irja Tähismaa arveldusarvele Swedbankis, mis on: IBAN: EE112200001100329486. Välismaalt üle kandes panga BIC kood: HABAEE2X.

Kes teeb vähemalt 25-eurose annetuse, saab soovi korral vastukingiks minu Portugalis ilmuva inglisekeelse raamatu – sel juhul märkige palun selgituseks „Raamat”. Kui te raamatut ei soovi, siis kirjutage lihtsalt „Toetus”.

Aitäh kõikidele toetajatele ja kaasaelajatele ning näeme juba varsti Eestis!!!

P.S. Täna laekus 25 eurot ühelt toredalt inimeselt, kes kirjutas selgitusse, et see on Katariina kohviku külastamiseks. TE OLETE NII ARMSAD. Aitäh! Otse loomulikult on üheks esimeseks kohaks, kuhu me Võrus sammud seame, Katariina kohvik.

Pidil Roosi issiga bussis, teel Oliveira do Hospitalist Coimbrasse. Rohkem pilte kojutulekust Titeblogis.

Võit!

Irja Portugalis.

Irjat seob Portugaliga mingi maagia. Kui ta siin eelmine kord oli 2004. aastal, toimus aamuti jalgpalli EM, siinsamas Portugalis ja Portugal sai oma parima tulemuse, tulles finaalis Kreeka järel teiseks.

Nüüd oli Irja taas Portgalis, taas oli EM ja Portugal võitis, Prantsusmaal prantslasi. Portugal saavutas oma seni parima tulemuse. Midagi pole teha, Portugalil läheb hästi, kui Irja siin on. Ma ütlesin Irjale, et võibolla on see mingi märk, Irja lubas homme seda teemat kommenteerida.

Portugal valmistub tiitlimatšiks

Motoparaad täna Portugali mägikülas Serra da Estrelas.

Äsja möödus meie majast siinses mägikülas Serra da Estrela ligidal ligi paarisajast mootorrattast koosnev paraad, mis andis signaali ja lehvitas Portugali lippudega. Kohe on näha, et jalgpallirahvas Portugal valmistub otsustavaks matšiks. Kas õnnestub parandada 12 aasta tagust olukorda, mil Portugal jäi kodus otsustavas tiitlimatšis alla Kreekale.

Kell on pool kuus. Mänguni, mis algab kell 8 on aega kaks ja pool tundi.

Varem pole Portugal ühtegi tiitlimatši võitnud. Sama kaugel Euroopa meistri tiitlist oldi 12 aasta tagasi kodus mängus Kreeka vastu. Eks näis, kuidas läheb Prantsusmaal, kus vastamisi ollakse kodus mängivate prantslastega.

Siin väike video ka asja kohta:

Kas fado või festa? Portugal hoiab täna hinge kinni

Ma mäletan seda suve 2004. aasta põrgupalavas Lissabonis nii selgesti. Ma elasin siis ju siin ja sisendasin veel endale, et minust saab portugali mehe naine. Otse loomulikult elasin ka mina kõigest hingest kaasa jalgpalli EMile, mida korraldas Portugal. Iga ihurakuga, sest see oli siis minu maa. Ma üritasin teda armastama õppida.

Alguses läks hästi. Väga-väga hästi. Portugal oli hoos ja võitis ühe matši teise järel. Võib julgelt öelda, et selle turniiri kõige parem meeskond oli Portugal. Portugal pidanuks võitma. Kõik rääkisid, et Portugal võidab. Kõik portugallased lootsid seda kõigest südamest. „Ükskord peab see igavene fado ju ometi lõppema,” ütles Joáo, mu elukaaslane. „Portugal on nii pikka aega melanhoolias elanud. Nüüd võiks see ometi juhtuda, sest Portugal vajab uut tõusu ja optimismi nii väga.” Joáo arvas, et kui Portugal EMi võidaks, siis see uus tõus ja optimism tulekski. Sest portugallased on jalgpalliusku rahvas. Kui neil läheb jalgpallis hästi, siis nad on rõõmsad. Kui halvasti, siis kurvad.

Alguses läkski hästi ja tegelikult läks hästi kuni päris lõpuni välja, sest Portugal sai finaali. Finaali! Kõik mu sõbrad olid õnnest joobunud. Mina olin natuke vihane, sest pärast iga võidetud matši, mida me vaatasime alati suure kambaga koos, kas meie pool või Antonio juures, läks alati lahti suur tähistamine. Alati oli vaja minna Bairro Altole ja seal täiest kõrist laulda, kõik baarid läbi käia ja pärast tuikudes autorooli istuda. Koju saime alles kella nelja-viie ajal hommikul. Siis läks Joáo tuikudes tööle. Mul olid enne viimast mängu närvid öisest ülevalolemisest ja Joaó järele valvamisest (et ta purjuspäi avariid ei teeks) täiesti läbi.

Seepärast lootsin isegi väheke, et Portugal kaotaks Kreekale. Sest ma kujutasin ette, millise triangli pean kaasa tegema, kui tuleb võit. FINAALIVÕIT. Appi, mõtlesin ma. Ma ei jaksa enam. Aga kui nägin, kuidas mu sõbrad mängule kaasa elasid, siis muutsin kiiresti meelt. Lootsin lõpuminutitel NII VÄGA, et Portugal võidaks.

Kuid Portugal ei võitnud. Võitis Kreeka, kes mängis kaitses. Kes polnud kaugeltki mitte kõige parem meeskond. Kes ei väärinud seda võitu absoluutselt.

PORTUGAL KAOTAS. PORTUGAL KAOTAS FINAALIS OMA KODUMAAL. Valus oli vaadata, kuidas kreeklased pärast mängu rõõmustasid. Kuidas portugallased, pilk maas ja saba sorgus, oma urgudesse pugesid. Millised olid nende silmad järgmisel hommikul. Loomulikult ei järgenenud sellele häbistavale kaotusele mingit tähistamist. Isegi Cristiano Ronaldo nuttis telekaamerate ees. Terve Portugal nuttis.

Nüüd peab Portugal alistama Prantsusmaa TEMA kodumaal. Kas see õnnestub? Portugallaste silmad on taas lootusrikkad. Küsisime neilt, mida nad arvavad.

Nad ei julge eriti midagi arvata. Vastuseks viibatakse käega, kehitatakse õlgu ja tänatakse õnne, et Portugal ei kohtu täna Saksamaaga. Sest Saksamaaga oleks olnud raskem mängida kui Prantsusmaaga.

Pean siinkohal tegema väikse ülestunnistuse. Mul on väga kahju, et Saksamaa finaali ei jõudnud. Olen olnud Saksamaa fänn nii kaua kui ennast mäletan. Juba lapsena tõusime isaga alati Saksa hümni ajal püsti ja laulsime kõva häälega kaasa. Minu isa oli ka Saksa meeskonna fänn.

2004. aastal oli Lissabonis palju sakslasi ja ükskord kui ma linna peal jalutamas käisin, siis sain kamba saksa fännidega tuttavaks. Kelle poolt oled, küsisid nad minult. Ma ei suutnud valetada. Loomulikult Saksamaa, ütlesin mina.

Mul ongi alati suur dilemma, kas olla Saksamaa või Portugali poolt. Mulle meeldivad mõlemad meeskonnad, aga erinevatel põhjustel. Täna on õnneks lihtne. Ma olen Portugali poolt. Elan neile kogu hingest kaasa. Ja loodan, et näen homme hommikul rõõmsate silmadega portugallasi. Ja saan helistada Tozéle ja Fredile ning soovida neile õnne!

Pildil mina 2004. aastal Lissabonis.

PS. Kohvik on täna Portugalis ja elab väikeses mägikülakeses tänaõhtusele jalgpallilahingule kaasa. Toome teieni vahetud emotsioonid, püsige Kohviku lainel! 

Reisifondi tuli jälle raha juurde - kahe päevaga laekus 75 eurot!

Meie lugejad vist ikka armastavad meid – natuke aega tagasi hõikasin välja, et maksime viimase raha lennupiletiteks ära ja arvele jäi ainult kaheksa eurot.

Täna arvet vaadates oli jälle rõõmus üllatus – reede ja laupäevaga oli laekunud 75 eurot! Suur tänu teile, kallid sõbrad! Saime tänu sellele poes käia ja endale ning lastele süüa osta. Kummalgi päeval kulus ca 25 eurot (kokku 50), nii et meil on nüüd järel veel 25 eurot.

Kui kellelgi on veel soovi meid aidata, siis võtame selle abi tänuga vastu. Meie kojutulekut saab toetada, tehes enda vabalt valitud summas ülekande minu ehk Irja Tähismaa arveldusarvele Swedbankis, mille number on: IBAN: EE112200001100329486. Välismaalt üle kandes panga BIC kood: HABAEE2X. Aga teeme ka nüüd nii, et toetavad ainult need, kellele me meeldime/olulised oleme ning kes leiavad, et oleme nende raha väärt :). .

Kes teeb vähemalt 25-eurose annetuse, saab soovi korral vastukingiks minu Portugalis ilmuva inglisekeelse raamatu – sellisel juhul märkige palun selgituseks „Raamat”. Kui te raamatut ei soovi, siis kirjutage lihtsalt „Toetus”.

Sügav kummardus kõikidele toetajatele ja kaasaelajatele ning näeme juba varsti Eestis!!!

Esmaspäeva hommikul kutsume siia mägikülla takso, laadime oma kodinad peale ning sõidame väikelinna, kus läheme bussi peale. Kuhu edasi, sellest kuulete juba täpsemalt esmaspäeval. Nii palju võib ette ära öelda, et näeme taas oma armsat Lissaboni :).

Ülemisel pildil Inno ja Juulike talvel Tejo jõe ääres jalutamas. 

Läks pakkimiseks! Mis asjad kaasa võtame, mis jätame?

Juhhei, lõpuks ometi pääseme sellest põrgupalavusest! Täna elame veel oma armsale Portugalile kaasa, kui ta Prantsusmaaga jalgpallilahingut peab, aga esmaspäeva hommikul võtame oma seitse asja ja minekit! Hüvasti, mägikülake!

Inno juba kirjutas Titeblogis, et eile oli nii kuum, et võttis mõistuse ära. No mina ei jaksanud isegi blogida mitte. Ja kommentaatorid, vabandust – ma ei jaksa praegu teile vastata. Kunagi hiljem. Kui midagi väga olulist on küsida, siis küsige uuesti.

Täna hommikul ärkasime vara, sest lapsed muutusid juba kella kuue ajal rahutuks ja hakkasid vigisema. Mis oligi tegelikult iseenesest väga hea, sest see tähendas seda, et saime kasutada varahommikust jahedust (kui kahtekümmet kraadi saab jaheduseks nimetada!) selleks, et nõu pidada, kuidas me oma asju pakime ja kui palju asju üldse kaasa võtame. Algne mõte oli rebida kõik asjad kaasa – kaks kohvrit, laste kärud (kokku 6), kõik riided, kõik mänguasjad, kõik raamatud, kõik-kõik.

Aga ma hakkasin mõtlema sellele, et kuidas me siit nende kõikide asjadega läheme. Nagu koormakandjad eeslid (minu isa armastas seda väljendit kasutada inimeste kohta, kes igale poole oma asju kaasa veavad). Kui on NII PALAV. Juhtub veel nii, et Eestisse jõuavad küll asjad, aga meie kukume nende vedamisest tekkinud kurnatusest kokku. Ohverdame end asjade nimel.

„Ei!” otsustasin mina. Me võtame kaasa ainult hädavajaliku. Inno võtab oma seljakoti ning mina oma roosa arvutikoti ja väikese punase Tommy Hilfigeri koti, kuhu mahutan mõned enda ja mõned laste riided. Ja üht-koma-teist veel. Osa lasteasju ja mõned kosmeetikaasjad saab toppida laste kärude taskutesse. Siis veel minu käekott ja ongi kõik! Kohvrid ja teised kärud (neli paari kergkärusid) jätame siia. Niikuinii pean kevadel tagasi tulema, siis saan nad kaasa haarata. Pealegi on asjad alati asendatavad, inimesed aga mitte.

Mõeldud-tehtud! Panime lapsed Muumi-multikaid vaatama ja hakkasime pakkima. Inno pakkis oma seljakoti ja mina oma kotid. Valisime, millised enda ja millised laste riided kaasa võtta ja millised siia jätta. Lasteasjadest said kaasa paar T-särki kummalegi, paar lühikesi pükse, paar pikki pükse, sokid, jakikesed, jalanõud. Mina võtsid kaasa oma vana kleidi, uued kleidid, Hilfigeri kampsuni ja seeliku. Kõik laste mänguasjad peale Aurorale Lissabonist ostetud omanimelise nuku jäävad siia (tal on Võru kodus hunnik mänguasju). Juulikesele võtame kaasa tema lemmikkummiraamatu. Inno võtab kaasa oma Timberlandi püksid ja Calvin Kleini ning Hilfigeri särgid. No ja siis arvutid ja muu arvutiasjandus muidugi. Mõned kosmeetikaasjad (päikesekaitsekreem, aftersun, Hauschka jumestuskreem, läätsed, läätsevedelik). Kaks raamatut, mis ma siit ostsin ja mis mul veel lugemata (Salman Rushdie ja Martin Amis).

Ja ongi kõik. Vist. Kui midagi veel, eks siis annab kuidagi ära mahutada. Aga väga hea, kerge tunne on, et asjad pakitud said ja võime rahumeeli tänast päeva ja õhtust matši nautima hakata!

Siin on minu kotid:

Ja siin Inno seljakas: 

Sõja update: Suuremaks madinaks läheb hoopis Leedu-Poola piiril

Balti riikide kaitse põhiline pähkel on Suwalki koridor, NATO terminoloogias SK Gap, väljavõte Wall Street Journali veebist.

Äsja lõppenud NATO õppuse põhiline eesmärk oli õppida kaitsma Balti riikide kõige nõrgemat kohta: Leedu-Poola piiril asuvat 64-kilomeetri pikkust Suwalki koridori ehk NATO terminoloogias SK Gap-i. Nimelt, nagu kirjutab Wall Street Journal, NATO allikate väidetele tuginedes võib Venemaa selle Kaliningradi oblasti ja Valgevene vahele jääva maariba kiiresti sulgeda ja Balti riigid jäävad kotti. Neile ei saa enam väljast poolt abijõude saata.

Nõnda on NATO peamine ülesanne see koridor avatuna hoida ja selle ülesande täitmist harjutatigi Anakonda õppuse käigus.

Eesti jaoks on asjas positiivne külg see, et kui peaks tekkima konflikt NATO ja Venemaa vahel, siis peatähelepanu ja põhiline sõjaline aktiivsus polegi Eesti-Vene piiril, nagu seni ekslikult arvatud, vaid just sel 64-kilomeetrisel lõigul. Liitlastel on 72 tundi aega see lõik kontrolli all hoida. Kui seda ei suudeta, siis võib Venemaa efektiivselt Balti riigid ära lõigata, nii nagu tehti Krimmiga.