reede, 6. jaanuar 2017

Aga pangem siis kõik lapsed lastekodusse?!

Siin Kohvikus on arenenud põnev diskussioon lasteaedade teemal. Ühed on seisukohal, et laps peaks igal juhul käima lasteaias, kuna hiljem on tal muidu koolis raske ja üldiselt on lasteaed isegi parem variant kui kasvamine koduseinte vahel koos vanematega. Sest lasteaias teatakse paremini, mis on lapsele hea. Ja ainult lasteaias on lapsel võimalik piisavalt suhelda ja sotsialiseeruda, mis on hilisemas elus hädavajalik.

Ja teine arvamus on see, et ikka kodu on lapsele kõige parem koht kasvamiseks ja arenemiseks ning lasteaed tuleb kõne alla vaid hädaolukorras, kui muudmoodi enam kuidagi ei saa. Näiteks kui perekond on poolik või vanemate jaoks töö lastest tähtsam või midagi seesugust.

Loogika ütleb ja targemad pead ütlevad siin, et tõde on kuskil vahepeal: et lasteaed on küll lapse jaoks see ideaal, aga kodu on ka vajalik, kasvõi selleks, et laps-vanem-täiskasvanu suhteid arendada. Et lapsel kujuneks arusaam päris perekonnast. Lasteaed on selles mõttes nagu haarem, kus ühel vanemal on kümmekond või rohkem last kanseldada.

Aga mina ütlen: see on puhas jama. Kui see lasteaia loogika paika peaks, siis oleks lapsele kõige parem koht kasvamiseks ja arenemiseks ju lastekodu, kus on 24/7 lasteaed. Kus saab ohjeldamatult suhelda ja sotsialiseeruda. Aga tegelikkuses - tegelikkuses ma arvan, et teatud grupp inimesi näeks heameelega, et kõik lapsed kasvakski lastekodus karmi distsipliini all. Seevastu lapsed ise muidugi, valdav enamus lapsi tahaks kõik ikka kodus koos ema-isaga üles kasvada, ühiselt koos midagi põnevat ja vahvat ette võtta. Selline mulje on jäänud ja see on ka teaduslikult muidugi ära tõestatud, et lapsele on parim kasvukeskkond ikkagi kodu koos ema-isaga. Ja üldiselt peetakse lastekodu lapsi ikka millestki ilmajäänuteks, sellisteks murtud tiivaga linduseks. Ei ole ju juttu, et lastekodu - see on super koht lapsele kasvamiseks ja arenemiseks, kus kõik maru hästi suhtlevad, sotsialseeruvad ja on hilisemas elus maru edukad kõik. Pigem on ikka nii, et see pidev suhtlemine ja sotsialiseerumine seal lastekodus jätab inimesed hätta, kuna midagi palju tähtsamat on puudu.

Mis omakorda seab hoopis uude valgusse lasteaia, mis on selline lastekodu kergem, softkoor variant, päevane lastekodu. Aga ikkagi lastekodu.

Lapse seisukohalt on skaala ühel pool seega lastekodu ja teisel pool perekond koos ema-isa, vanaemade-vanaisade, tädide ja onudega. Kus asub siin lasteaed? Ma pakun, et ikka skaala seal otsas, kus on lastekodu. Siis tuleb tükk tühja maad, siis rahvakunstiansamblid, siis veel tükk tühja maad, ja siis alles päris perekond koos ema-isaga.

Ühesõnaga, jälle veidi õli tulle ja mõtlemisainet lasteaia olemuse ja vajalikkuse üle.

23 kommentaari:

ann ütles ...

Nõukogude ajal oli küll distsipliin suht kõva, kuna siis valitsesid laste kasvatuses veel nn. vana kooli põhimõtted - ka lasteiaias (kuigi lasteaeda mäletan suht mürarikkana, st. nii karmi distsiplliini ikka polnud kui koolis), aga koolis eriti. Ehk siis meie, keskealised, mäletame eelkõige nõukogude aja distsipliini, kuna ise olime lapsed just siis.

Samas, minu isa puutus Eesti kooliga kokku viimati minu poolõe ajal (kes on minust üksjagu noorem, hiljuti gümna lõpetanud) ja ütles, et nõukogude koolist olevat nüüdne kool ikka kaugele eemaldunud, st. seda karmi distsipliini pole enam ollagi, tema arvates on õpilastel isegi liiga palju võimu kätte antud õpetajate üle.

(vaatame siis, ka kommentaar avaldub või ei)

Inno ütles ...

Need vana kooli põhimõtted pole kuhugi kadunud. Ma puutusin veel 10 aastat tagasi kooliga lähedalt kokku seoses oma lapsega eelmisest kooselust ja polnud seal midagi muutunud, isegi õpetajad olid kõik samad, ja seda 30 aastat hiljem.

ann ütles ...

Kunagi oli lapsevenematel suur hirm, et kui last mitte karmi distsipliini all hoida, siis läheb laps "raisku".

Tänepäeval on läinud teise äärmusesse - osa täiskasvanuid ei julge lapsele enam mingeid raame kehtestada, kuna on hirm, et vähimgi raam ja distsipliin võib hävitada lapse loovuse, panna oma lapse oma vanemaid-õpetajaid vihkama ("kui ma oma last piiran, äkki hakkab mind vihkama ja paneb mu kättemaksuks pensionieas nõmedasse vanadekodusse"). Ehk siis vanasti kammitses täiskasvanuid lastega toimsetamises üks hirm, tänapäeval kammitseb kohati teistpidine hirm.

Parajus on kuskil vahepel, ma arvan. Sõjaväedistsipliini pole vaja, aga samas poleka vaja ni meeletult värised, et kõik võtab loomingulisuse maha, paneb last oma vanemat vihkama jne.

Inno ütles ...

Mina arvan, et mida laps kodust kaasa saab ja mida mitte kusagilt mujalt ei saa, aga mis on kõige olulisem asi elus - see on turva-, lähedus- ja kindlusetunne. Teadmine, et võid kedagi usaldada. Samuti oskus luua püsivaid lähisuhteid. Tänapäeva inimene ei suuda luua püsivaid lähisuhteid - nö sõpru on palju, aga pole mitte ühtegi päris sõpra, kellega võid kõike jagada ja kellele võid 100% loota. Keda võid usaldada, kellega võid raskusi üle elada. Kokkuvõttes puudub kindluse ja läheduse tunne, mille tagajärjeks on depressioon ja ärevushäired, enesetapud. Krooniline üksildustunne. On tehtud uuringuid, et sisimas kõige üksikumad on need inimesed, kes koguvad enda ümber sõpru. Laste ärevushäired on üha levinumad, juba koolilapsed neelavad rahusteid, lõiguvad ja tapavad end. Samas oli neil kõigil kümneid sõpru, nad käisid läbi kõik lasteaiad ja koolid. Noored surevad sõprade silme all mõnuainete üleannustesse - see on tänapäeval üha levinum trend.

Lastekodudes on väga levinud nii vaimne kui füüsiline vägivald - miks, kui seal kõik nii hea on, kui käib üks suur suhtlemine ja sotsialiseerumine? Samuti on väga palju vägivalda lasteaias ja koolis. Üha sagedasemad on juhtumid, kus pealtnäha igapidi korralikud koolilapsed lasevad maha nii oma klassikaaslased kui õpetaja. Klassikaaslasi piinatakse surnuks. Kui mina väike olin, siis midagi sellist küll polnud. Ja kui panete tähele, siis sellistel puhkudel süüdistatakse kodust kasvatust, vastutavad vanemad, kuigi lapsed veetsid kogu aja kas lasteaias või koolis. Ma ei taha uskuda, et kõik need asjad kodust kaasa tulevad, nagu väidetakse. Miks toimuvad tapmised koolis, mitte kodus?

Anonüümne ütles ...

Arvan, et näiteks Roosile meeldiks väga lasteaias käia. Ta tundub terane ja uudishimulik laps, sellisel juhul jääb koduseintest väheks, et saada piisavalt uudsust, õppimis- ja suhtlemisvõimalusi.

Kodus on parem kasvada lastel, kes vajavad palju privaatsust, ei talu müra ja rahavarikkaid paiku. Kuigi ka neile lastele on omaealistega suhtlus vajalik. Ainult täiskasvanutega koos olnud lapsed on sageli nagu "väikesed vanainimesed" - st neil on eakaaslastest erinev sõnavara ja ka mõtteviis. Lapsele on parem, kui ta võimalikult hästi sotsialiseeritakse.

Aga jah, lapse lasteaeda viimine nõuab vanematelt tugevat enesedistsipliini, lapsed tuleb kohale viia enne hommikusööki, mitte suvaliselt päeva jooksul vms.

Triin ütles ...

http://eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=kantseldama
Väike õigekirja märkus Innole!

Ei ole lasteaia vastane, aga ei näe ka probleemi, kui laps(ed)lasteaias ei käi.
AGA!
Siis peab emb-kumb vanem kodune olema (kui just nii hea passiivne sissetulek on, et ei pea mõlemad tööl käima või peavad suhted nii head olema, et sissetulekuta vanem ei alluks teisele rahalises mõttes). Paraku ilma rahata ei ela siin maailmas.
Jah, võid ka töötada nii, et laps(ed) on hoidjaga(parem kui sugulasega, keda hästi tead). Hoidja muidugi maksab raha ja mitte vähe.

Kui laps on kodune ja lasteaias ei käi, siis peab/peavad vanem(ad) temaga ikka palju tegelema: kõne arendus, kognitiivsete protsesside arendamine, kehaline aktiivsus, käeline tegevus, hea ka muusikaline tegevus). Jah, saab ka need teenused osta: lauluõpetaja, treener, logopeediline abi. Vaja läheb raha :)

Sotsialiseeruma peab ka ikka ühiskonnas, st vanem(ad)peavad lapse(d) teiste lastega kokku viima: huviringid, mänguväljakud, külaskäigud jne.

Kui pere saab sellega hakkama, lasku käia :) Võivad ka lapse ju koduõppele ka jätta :)

Mina ja mu mees peame siiski tööd tegema, et raha teenida ja ühiskonnale midagi vastu anda. Suurem laps läks kooli, õnneks sain talle suurema osa lasteaiateest vabu päevi / poolikuid päevi teha.
Väiksem läheb augustis aeda, õnneks mul osaline koormus, nii et ei pea 2,5-a laps käima 5 päeva nädalas.
Lapsed on 24/7 meiega koos nädalavahetustel ja suurema osa suvest (mul pikem puhkus).

Triin ütles ...

Inno, kus koolis lapsi surnuks piinatakse?

Tahad öelda, et vanasti, no nt siis nõukaajal polnud vägivalda? Muidugi oli, sellest lihtsalt ei räägitud nii nagu praegu.

Väga tänuväärne on KiVa (Kiusamisvastane Kool). Ka lasteaias on hoolivusõpetus (lillad karud).

http://www.kivaprogram.net/estonia
http://kiusamisestvabaks.ee/meist/metoodika-kiusamisest-vabaks

Anonüümne ütles ...

Mille alusel sa väidad, et lastekodus on palju vägivalda ja karm distsipliin????

Anonüümne ütles ...

Mäletan kuidas üks poiss poos end koolis toimuva kiusamise tõttu laudas üles. Tollal sellest ainult sosistati ja kaugele need sosinad ikka jõuavad, täna aga oleks kohe Õhtulehe esikaanel

Inno ütles ...

Elust lastekodus oli Leida Laiuse film Naerata ometi. Oli päris mõtlemapanev.

Anonüümne ütles ...

Leida Laius tegi selle filmi aastal 1985. Praegu on aasta 2017.

Inno ütles ...

No ja mis siis?

Anonüümne ütles ...

Sa pole märganud, et lastekodude süsteem on 32 aastaga tundmatuseni muutunud? Et nüüd on perekodud emadega, väikesed rühmad, tugiisikud, asenduspered?

Anonüümne ütles ...

MIS aastal see film tehti?! Oled sa käinud mõnes tänapäeva lastekodus? SOS-lastekülas? Millest sa mees üldse räägid, millele tuginedes?! Loomulikult ei saa ükski lastekodu asendada kodu, aga kuni on teiesuguseid mittetöötavaid ja ainult almustest või toetustest elatuvaid peresid, ei kao ka lastekodud kahjuks kuskile. Rääkimata sellest, et alati võib juhtuda mõni traagiline õnnetus, mille tõttu lapsed kaotavad vanema(d) ja sel juhul on vahel lastekodu ainus võimalus. Loe vähem Dickensit - ja muide, nagunii teil kahel muud teha pole kui lollusi kokku kirjutasda, võiksite vahelduseks näiteks mõnele lastekodule abi pakkuda, Inno võiks kasvõi lund rookida, Irja kui eriline loovisiksus aidata lastel näiteks kirjandikirjutamist harjutada.

Irja ütles ...

Mulle tundub, et te ajate segi aia ja sõime. LasteAIAST saab rääkida alates lapse kolmeaastaseks saamisest, enne seda on siiski SÕIM ja SÕIMERÜHMAD. Mina isiklikult aia vastu tingimata ei ole, kuid sõime ma oma last ei paneks.

Inno ütles ...

No palju neid orbusid siis ikka on, et nende tarbeks on vaja lastekodusid ülal pidada. Ja orvud saab ka ju anda sugulaste juurde või kasuperesse.
See on mingi täielik nõuka mõtlemine, et ajame kõik vanemad tööle ja peksame lapsed lastekodusse. Kõik nägid, milleni see viis, kasvõi sellest Naerata ometi filmist. Mingi täielik sotsiaalne porno. Tekitati palju katkiseid inimesi, kellest osadest vormiti režiimi tööriistad. Ja mõned siin propageerivad seda tänaseni. Uskumatu!

Anonüümne ütles ...

Mitte et ma kellelegi halba tahaks (hoidku küll, 3x üle vasaku õla), aga kui näiteks teie kahega peaks midagi fataalset juhtuma (3x jne), siis kes küll oleks need sugulased, kelle "juurde" teie lapsed anda? Irja ema, kes teie jutu järgi on vaimselt haige? Või milline kasupere oleks nõus Juulit enda "juurde" võtma? Ja mis variant oleks järgmine?

Inno ütles ...

Ärge alahinnake inimesi! Mõnda kasuperre kindlasti saaks anda. Juulike on nii tore tüdruk, mina küll kaaluks temasuguse võtmist, kui mul endal lapsi poleks.

Anonüümne ütles ...

Aga siiski, millised sugulased? Alles rääkisite, kuidas Irja poolvend väriseb Soomes ootuses, millel te ometi kord sinna elama asute. Nüüd miskipärast teda võimaliku lapsekasvatajana ei mainitagi.

ann ütles ...

Sinu arvates näib läheduse tunne vanematega olevat mingi asi, mida saab väga kergesti ära pühkida. Pane ainult laps kooli või lastaeaeda - ja hoplaa! kogu lapse-vanema vaheline lähedus on nagu peoga pühitud, tekib tühi koht ja seda tühja kohta asub laps (ebaõnnestunult) täitma õpetaja või/ja sõpradega. Miks saa usud, et lapse-vanema vaheline lähedus on nii nõrguke, nii kergesti ärapühitav?

Kasvatajat/õpetajat "emastada" või "isastada" võib küll, jah, laps, kellel JUBA ENNE LASTEAEDA TOOMIST oli suhe vanematega mingil põhjusel puuduv/puudulik ja kes seetõttu otsib meeleheitlikult kedagigi, kes võiks ema/isa tühja kohta täita. Lastekodulapsel, kellel ema-isa kohal peal on tühi koht, täidab selle tühja koha lastekodu kasvataja või südamesõber/sõbranna teiste lastekodu kasvandike hulgast või näiteks kasuema/kasuisa - jah, seda usun küll.

Kui aga laps kasvab normaalses peres, siis on lastaaeda toomisel ema/isa ehk lähisuhte koht südames juba HÕIVATUD (juba sünnist saati!)- seda ei saa enam hõivata teised.

Inimese ümber võib olla mitmeid erineva lähedusastmega suhtlusringe - kõige lähedasem on lähisuhe, siis sõbrad, siis teretuttavad... Kui inimesel on selle 1. taseme suhe puudu (tühjus), siis võib jah olla nii, et palju sõpru, aga seda kõige lähedasemet mitte - kuid siis ei saa süüdistada nii, et "miks need sõbrad, vastikud, ON".

No täpselt samamoodi, nagu Irjale ei piisa rääkimiseks AINULT Innost ja Innole ei piisa rääkimiseks AINULT Irjast. Teie olete kõige lähedasemad ehk 1. tase. Aga lisaks peate seda blogi ja räägite teiste inimestega ehk olete enda ümber loonud lisasuhtluringi. See blogi ei ASENDA teil lähisuhet ega trügi kuidagigi lähisuhte asemele ega riku seda ära - on ju nii? Vat sama moodi ei trügi lapsel, kellel normaalne pere on juba olemas (ehk lähisuhte koht on juba hõivatud - sünnist saati), lasteaiaõpetajad ega lastaiasõbrad/sõbrannad pere asemele - nad on kõigest lisaks.

Loomulikult, KUNAGI (kui laps hakkab juba täis kasvama), väheneb isa-ema tähtsus ning ta leiab endale uue kõige lähedasema inimese - mehe või naise. Aga kohe kindlasti ei vaheta ema-isa kohta peike-pruudi vastu ära lasteaiaealine/algkooliealine laps - sest tema looduslik areng (hormoonid jms., mille kaudu loodus vanematest iseseisvumist reguleerib) pole veel sealmaal :)

Anonüümne ütles ...

Sa oled ise kirjutanud, et Juuli tirib, sakutab, näpistab ja tal on tohutu jõud. Samuti teeb ta püksi, sööb vannis ega kõnni. Sa usud, et talle oleks kohe tahtjatest järjekord? :)

Inno ütles ...

12:50-le: mul on terve Eesti sugulasi täis, mu dokumenteeritud juured Eestis ulatuvad 15. sajandisse. Irjal sama asi Soomega.

Annile: kõik on õige. Samas ma leian on tänapäeval eelkõige sellest 1. astme suhtes puudu: inimesed tunnevad end üksikuna isegi abielus olles, ehk ei oska olla suhtes. Aga seda saab õppida ainult suhte enda pealt ehk siis kodus ema-isa või mõne muu paarisuhte pealt.

Anonüümne ütles ...

Kas kedagi on huvitanud sinu sugulased aastast xxx e.m.a? sellise vastuse võib anda enamus eestlastest, muide, keds natukegi kirikukirju uurinud või Geniga tegelenud. Küsimus esitati selle kohta, et kes on need teie (ükskõik kumma) sugulased (NB!mitte 15. saj omad), kes võiks vajadusel võtta enda peale teie laste (tsiteerides Irjat: neist üks raske puudega) kasvatamise, selle asemel et seda peaks tegema lasatekodu). Vastust nagu ei tulnud. Ju siis seda pole lihtsalt.