reede, 6. jaanuar 2017

Eesti uus(vana) reaalsus: probleemidest ei tohi rääkida!

Kui ma käisin Võrus töötute klubis - on selline asi töötutele, kus käiakse nädalas korra-paar koos ja arutatakse, kuidas tööd leida. Kestab umbes kuu aega ja on päris asjalik asi.

Üks asi, mida selle klubi juhendaja kogu aeg toonitas oli, et oma probleemidest ei tohi avalikult rääkida. See on siis isegi mainida, et oled töötu, näiteks. Vaikselt, sosinal koos naisega köögilaua taga võib, aga avalikult mitte. Et see ei mõju hästi, sest ühiskond on selline hundiühiskond: niipea kui nõrka nähakse, siis süüakse see teiste poolt kohe ära.

No ma ei tea, kas hundid üksteist söövad. :) Pole nagu kuulnud eriti. Aga seda võib küll öelda, et üks inimene on, eriti Eestis teisele ikka paras toit küll. Ja tõele vastab ka see, et kui ausalt ja avameelselt oma asjadest räägid, siis peetakse sind nõdrameelseks või ärapööranuks. Ma mäletan, kui oma vägivaldse eksi juurest tulema tulin, siis rääkis ta avalikult igal pool, kuidas ma järsku mõistuse kaotasin. Tembeldas mind hulluks, kuigi ma jätsin hullu ja vägivaldse kooselu seljataha. Meenutab vana telefilmi Viini Postmark, kus mees muutub üleöö ausaks ja kuidas teda samuti vaadatakse kui mingit kuutõbist - mees oli üleüldine naerualune.

Huvitav küll, eksole, lastele õpetatakse maast madalst aus olemist, aga tegelikult on ausus viimane asi, millega elus hakkama või millele loota saab. Pigem on ju vastupidi - inimsuhetes, isegi lähisuhetes oma abikaasaga ei saa olla aus. Kui aga valetad nii et suu suitseb, petad ja varastad veel takkapihta ning teed seda suurelt, siis saadab sind enneolematu edu. Ma mõtlen siin eelkõige Eesti olusid. Või kas te teate Eestis mõnda üdini ausat inimest? Ha-haa, eksole! Loll küsimus üldse!

Ma olen näiteks Kohvikus mitmel korral toonud välja, et probleemide lahendamine saab alguse nende tunnistamisest. Ehk siis ei saa elus toimuda mingeid muutusi, kuni endale ja teistele valetatakse. Lähisuhetes on ju nii tavaline, et abikaasad löövad mõlemad üle aisa, petavad ja valetavad nii mis kole nii endale kui teistele, isegi lastele, ja kõik justkui toimib. Kui ausalt probleeme tunnistataks, siis laguneksid paljud kooselud kohe laiali. Nõnda siis elatakse patuelu ja seda põhimõtteliselt surmani. Mõni küsib, et mis elu see on, aga nagu olen aru saanud, siis pole see oluline. Armastust sellistes suhtes pole, aga seda, armastust peetaksegi mingiks lihtsameelsete lõbuks. Millest räägivad mõned noored ja naiivsed, aga mida nagunii keegi näinud pole ja mida seetõttu olemas pole, või noh, on muinasjuttudes, mida lastele räägitakse. Päris elus aga pole sellist asja nagu armastus. Pealegi on armastus nõrkadele, see näitab nõrkust, mis annab taas võimaluse sind jalge alla tallata.

Ja siis küsitakse, miks midagi ei muutu. Aga kuidas saab muutuda, kui probleemide olemasolugi ei juleta tunnistada. Siin ei saagi muud olla kui stagnatsioon. Eestis juleti asjadest rääkida mõned üksikud aastad enne ja pärast taasiseisesvumist, siis läksid suud lukku, sest inimesed said aru, et muudmoodi ei saa. Ühelt poolt on selge, et kuni ühiskonnas probleeme liiva alla maetakse, ei tule mingit muutust. Teiselt poolt aga - kes välistab, et kui nüüd ausalt asjadest rääkima hakata, et siis ühiskond samamoodi laiali ei lagune nagu nõuka ajal. Gorbatšovi avalikustamine ehk glasnost on kõigil hästi meeles ja kõik teavad, milleni see viis. Nii nagu lähisuhted, võivad avalikustamise tagajärjel laguneda terved ühiskonnad. Nõnda polegi muud lahendust kui probleemide varjamine või suisa eitamine ja stagnatsioon.

Sama asi oli ju ka nõuka ajal: enne Gorbatšovi tulekut oli lausa keelatud asjadest ausalt ja avameelselt rääkida, võis vangi sattuda, näiteks mingite sini-must-valgete juttude või üldse ajaloolise tõe väljaütlemise eest. Ning kõik toimus, ühiskond püsis koos. Olid mõned julged ja ausad inimesed nagu Madisson, Parek, Niklus, Väärtnõu, Kukk ja teised - ütlesid välja, mida teised ei julgenud - seda, et Eesti peaks olema iseseisev. Aga nende üle irvitati ja isegi tänaseni peetakse neid ullikesteks. Kõige suuremad irvitajad olid toonased liidrid nagu Mart Kadastik ja Andrus Ansip. Nad on ise end õigustanud sellega, et aus jutt oleks valedest ja pettustest läbi imbunud ühiskonna ära lõhkunud - ja ilmselt on see isegi tõsi. Või võtame kasvõi Toomas Hendrik Ilvese, kel on küll teine minevik, aga kes muutus Eestis valetamise ja vassimise etaloniks. Ja loomulikult joondusid ja joonduvad kõik nende järgi. Juhiks ei saagi valida enam ausat inimest, sest siis laguneks kõik laiali. See oleks Eesti lõpp.

Mäletate ju nõuka aega, ega siis ka tegelikest probleemidest rääkida ei tohtinud! Tohtis rääkida tilkuvatest kraanidest, aga mitte Eesti iseseisvusest ja venestamisest. Ja nii nagu praegu Eestis, käis ka nõuka ajal rahva selja taga üks suur riigi paljaks varastamine. Inimesed on vahetunud, aga kombed on jäänud. Ja ausust lausa vihatakse, ausaid inimesi põlatakse, nii nagu nõuka ajal, nii ka nüüd.

Ma vaatan näiteks seda, kuidas Soomes on viimasel ajal hakatud üha agaramalt oma probleemidest rääkima. Ausalt ja avameelselt. Ja seda igal rindel. Räägivad nii naised kui mehed, nii õpetajad kui ettevõtjad, nii abieluinimesed kui üksikud. Soome töötud käivad televisioonis oma probleemidest rääkimas. Pole ime, sest Soome on hoopis teistsugune ühiskond, seal on ausus hinnas. Iga arvamus on tähtis ja seda hinnatakse. Iga arvamusega arvestatakse. Inimesi kuulatakse ja probleeme püütakse lahendada. Soome inimesed on tulevikus suhtes ühed optimistlikumd Euroopas, eestlased ühed pessimistlikumad. Need eestlased, kes tahavad teistsugust elu, saavad minna Soome või mujale ja seda võimalust kasutavad eriti agaralt noored. See on praeguse aja eelis - nõuka ajal sai ka minna, aga see oli palju keerulisem.

Ma olen selle kõrval mõelnud, mida mõtlesid Eesti juhid, kui ütlesid, et Eesti on uus Põhjamaa. Et mis mõttes? Väärtused on küll hoopis teistsugused. Soome ja muu Skandinaavia ühiskond on tugeva vundamendiga ja loodud ühiselt edasi minema, nagu suur laev, kus kõiki aidatakse järgi, ka kõige väetimaid. kedagi ei jäeta hätta ega kuhugi maha, kedagi ei visata üle parda. Eesti ühiskond pakub turvalist edenemist üksikutele väljavalitutele, väetimatest ülesõitmise hinnaga - nõrgad lihtsalt visatakse üle parda. Või nagu üks endine sotsiaalminister ütles abivajajate toetamisest keeldumist põhjendades - mis neist toetada, nad surevad nagunii ise maha. Nii nagu praegu on nendega, kes elavad väljaspool Tallinna ja jäävad tööta - küll nad Soomes või kusagil mujal omale mingi töö leiavad. Kui Eestis juhtumisi mõne erivajadusega sünnid, hätta satud, elad juhtimisi äärealal või muudmoodi hammasrataste vahele jääd, näiteks saad külge hiv-viiruse, oled ise süüdi ja pead piinlema ning kannatama elu lõpuni.

Ma olen võrrelnud Eestit 19. sajandi keskpaiga ehk Dickensi aja Inglismaaga ja ma leian, et laias laastus peab see paika. Selline varakapitalistlik džungel, äärmiselt kihistunud ühiskond, umbes nagu praegune Venemaa. Venemaad kirutakse, aga Eestis on ju kõik sama. Lihtsalt mastaabid on Eestis väiksemad, seetõttu ei paista Eesti silma. Ning Eesti juhid oskavad hästi Lääne ees pugeda, mistõttu ei pöörata Eesti probleemidele mujal tähelepanu. Umbes nii, et las olla, muidu veel pööravad vastu nagu venelased. Aga, nagu öeldud, lihtsa inimese elu on Eestis sama ebakindel ja trööstitu nagu Venemaal. Ega teisiti ei saakski olla: mõlemad tulevad ju samast kohast, on sama süsteemi sünnitatud. Pärinevad süsteemist, kus üksikindiviidist ei hoolitud ja inimesi tallati jalge alla suure ja ülla idee nimel. Pole ime, et Eesti ja Vanemaa on nüüd karvupidi koos ja hauvad sõda - ega nad muud ju ei oskagi kui teistele sitta keerata. Välisvaenlase kuju aitab sisemiselt probleeme peita ja meeleheietel masse valitseda. Ja ega Venemaal ju ka avalikult praegu probleeme ei tunnistata - need, kes tunnistavad ja sellest avalikult räägivad, pannakse vangi nagu nõuka ajal.

Miks ma sellest kõigest kirjutan? Aga ega ma ei teagi ausalt öeldes. Ma tean, et selle peale ainult naerdakse. Sest ega sellest nagunii midagi ei muutu. Võibolla lihtsalt endale kirjutan, või naiivses lootuses, et äkki on mingi lootusekiir. Ma ikka ju unistan paremast tulevikust ja soovin Eestile paremat. Aga samas pean endale tunnistama, et see on üha naiivsem lootus. Vähemalt olen ma selle nüüd välja öelnud ja seetõttu on kergem olla.

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Hunt hunti ei murra :D

Jah muidugi avalikustamine laseb ühiskonna laiali nagu ilutulestikupatarei. Teisalt, stagneerunud ühiskond mandub ja laguneb ikkagi. Järelikult on mõlemal juhul Eestiga lõpp.
Ega rahvas ka sest aplast ja absurdsest riigist suurt ei hooli, mõnikümmend tuhat rahvuslast on lihtsalt erand, mis kinnitab reeglit.

V.K ütles ...

Sa ei soovi mitte midagi head Eestile! Sa soovid ainult vinguda, kui pahasti on kõik asjad! Ausalt ma ei tea kus augus teie elate,et kõik nii hull on!

Anonüümne ütles ...

Täpsustus, ka hea inimene süüakse teiste poolt ära, mida rohkem headust sinus nähakse, seda vihasemaks võib see mõned ajada. Mulle tunnistas kunagine sõber aastakümneid hiljem, et kunagi pidas ta minu headust nõrkuseks, täna aga teab, kui tugev inimene ma tegelikult olen.

Anonüümne ütles ...

Haa, peamiselt ahnete õelusekottide pärast läks see eesti asi juba üheksakümnendate alguses käest ära. Riigi pidamiseks on paratamatult vaja terve hulk sisendeid, aga nendega on Eestil pisut pahasti - ja see oli nüüd veel väga viisakalt öeldud.

Anonüümne ütles ...

Loodame, et Soome võtab meid oma koosseisu ja lihtsalt kehtestab orjamentaliteediga rahvale solidaarsuskohustuse.

Ja veel: teadlikult tuleks treenida enesest välja arvestamine teiste arvamusega. Kellele vaja seda teiste arvamust, my ass!?

a.

Anonüümne ütles ...

Inno, meil jätkuks sinuga juttu kauemaks. Jätsin samuti maha kaaslase, kes pettis, valetas, ähvardas ning mind tembeldati ärapööranuks, pea terve eksi suguvõsa ütles lahti vaid parimad ning inimlikumad jäid ka minu ellu, trised aga nina püsti eemale stiilis, kuidas ma küll julgesin nende liikme niimoodi maha jätta. Aastad läksid, kokku 7 peagi ja seis on pöördunud, aina enam vaatab sama suguvõsa eksi poole viltu ja mina olen igati austatud kõrgeausus.

ann ütles ...

Üks asi, mida selle klubi juhendaja kogu aeg toonitas oli, et oma probleemidest ei tohi avalikult rääkida. See on siis isegi mainida, et oled töötu, näiteks. Vaikselt, sosinal koos naisega köögilaua taga võib, aga avalikult mitte. Et see ei mõju hästi, sest ühiskond on selline hundiühiskond: niipea kui nõrka nähakse, siis süüakse see teiste poolt kohe ära.
----

No väga huvitav - mina oli ka ükskord töötu (koondati). Ja mina jagasin infot oma töötusest küll võimalikult paljudele ja lubasin seda edasi rääkida ka, et võimalikult paljud teaks. Ei söödud ära, hoopis tööd pakuti lõpuks.