Eestis menetletakse elatise asjus stiilis „tšekid-lilled” või kust tuul, säält meel, olen selles üha enam kindel.
Vaatasin näiteks viimast Pealtnägijat ja seal oli juttu naisepeksjast-elatisevõlglasest Rainer Nisust, kelle eksnaine kurtis, et kuna ta talle aeg-ajalt midagi arvele tilgutab, siis midagi tema suhtes ette võtta ei saa. Samas saates selgitas jurist, et jah, kui mees kasvõi ühe euro maksab, siis kuritahtlik elatise mittemaksmine see ei ole.
Tõesti või??? Mind võttis see lausa sõnatuks, sest enne viimase kriminaalasja algatamist maksis Inno Ingridi arvele praktiliselt iga kuu kas 20 või 40 eurot, nii, kuidas meil parajasti võimalik oli, ning ühel korral lausa 200 eurot, aga kriminaalasi algatati ikka. Ja Rakvere politseist öeldi, et pole vahet, kui palju mees maksab, kasvõi ÜHE EURO ALLA kohtuotsuses märgitud summa, menetleda võib ikkagi.
Miks siis osad mehed sente makstes pääsevad? Alatasa kurdavad naised erinevates ajalehtedes ja ajakirjades, et mees maksis pärast politseisse avalduse tegemist väikese summa ära ja menetlus lõpetati.
Selline elatiseasjade karjuvalt erinev menetlemine ongi põhjuseks, miks ma Eesti riiki üha kasvava vaenulikkusega suhtun ja siin enam edasi elada ei taha. Kuidas on võimalik, et üks mees, kel veel uut peret pole, võib vabalt ringi rallida, kui aeg-ajalt eksnaise arvele mõned sendid tilgutab, ja teine, kel kaks väikest last, satub kohtu alla, kui on maksnud sadu eurosid?
Üks õiguse üldpõhimõtteid on, et seadust kohaldatakse kõigi suhtes võrdselt. Miks see Eestis nii ei ole?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar