Kohviku kommentaariumis arenes põnev diskussioon lasteaedade teemal, kus üks kommentaator kirjutas, et lasteaed on lausa kohustuslik enne kooli, kuna samad lapsed lähevad edasi kooli ja siis on kooli minnes kõik juba tuttavad ees. Ja pärast koolis on siis hea sama seltskonnaga edasi minna. Teine jälle kirjutas, et lasteaed pole vajalik, kuna lapsed saab vastavalt huvidele ringidesse või trennidesse panna ning kooli minnes pole probleemi, kui kõik on uued näod.
Nii. Minu arust on ringid või trennid ses mõttes tõesti etemad, sest seal on lapsed mingite huvide või eelduste põhjal, mitte nagu lasteaias, kus lihtsalt inimesed suvaliselt koos vanuse või elukoha põhjal. Siis võiks ju inimesi omavahel hiljem paari ja tööle ka panna vanuse või elukoha järgi, kui see nii vahva on nagu lasteaias ja see elus edasi aitab. Stiilis, et saad omale oma "rajooni" naise ja oma "rajooni" töökoha. Kohtud oma tulevase naisega juba lasteaias. Vahet pole, mis naine või töö, küll klappima pannakse, nagu lasteaias.
Aga mina leian, et see ongi jama, et suvalisi, paljudel juhtudel sobimatuid inimesi juba maast madalast vägisi kokku pannakse, mitte huvide või muude eelduste järgi. Kui see ei tööta vanemate inimeste puhul, siis miks peaks see töötama lastel? Näiteks väikse Roosi puhul on näha, et talle meeldib tantsida ja võimelda. Tema võiks panna lasteaeda, kus on tantsu või võimlemise kallak. Või siis vähemalt võimalus tantsida ja võimelda. Aga lasteaia puhul eeldatakse, et see on elukoha järgne, kus võibolla tegeletakse hoopis millegi muuga, näiteks laulmisega. Mis ei tähenda, et laulmine poleks tähtis, aga seal võiks käia lapsed, kes on rohkem huvitatud laulmisest. Niisiis - lasteaeda ei tuleks panna lapsi mitte elukoha ja vanuse, vaid huvide järgi, või siis oleks lasteaedades võimalik valida rühma ja õppeaineid huvide järgi.
Sama süsteem peaks jätkuma koolides - vastavalt huvidele. Näiteks ühte kooli humanitaarid ja teise need, keda huvitavad reaalained. Või siis valikainete süsteem nagu ülikoolides ja paljudes gümnaasiumides, aga seda juba 1. klassist peale. Ka kehalise poole pealt - näiteks saaks valida, kas kehalises teha akrobaatikat või näiteks suusatamist. Ma mäletan omast kooliajast, kus meil oli kehalise õpetaja riistvõimleja ja siis me muudkui võimlesime ja võimlesime. Aga mind huvitas rohkem maadlus või suusatamine. Maadlust kehalises üldse polnud, ja suusatamist oli meil ainult üks tund terve talve jooksul, sest õpetaja ei osanud suusatadagi. Mina oleks tahtnud kogu aeg suusatada, aga see polnud võimalik. Samas tüdrukute kehalise õpetaja oli sulgpallitreener ja nemad mängisid kogu aeg sulgpalli. Ma oleks tahtnud ka sulgpalli mängida, selle asemel, et iga nädal mööda rööbaspuid turnida ja üle kitse karata.
Ülikooli ju võetakse inimesi selle põhjal, mis huvid neil on. Aga miks ei võiks huvidega arvestada juba varem? Sellega saaks palju talente palju varem ja palju parema ettevalmistuse kui praeguses süsteemis, kus paljud lihtsalt piinlevad koolis. Sest kool on mõeldud eelkõige inimese eelduste ja võimete arendamiseks, mitte mingi kooliprogrammi, mingi paberi täitmiseks. Miks on vaja näiteks humanitaaria soonega noortele kõrgemal tasemel koolimatemaatikat, -füüsikat ja -keemiat, kui see nagunii mehaaniliselt pähe õpitakse ja kohe ära unustatakse pärast kooli lõpetamist? Ma vaatan näiteks Irja pealt - ta ei mäleta sellest mitte tuhkagi, ta ei teagi enam, mis on siinus, koosinus või tangens, difusioon või vaakum, isegi Pythagorase teoreemi ei mäleta, vattidest ja voltidest rääkimata. Milleks inimeste aega ja närve kulutada, kui neile humanitaaria noortele saaks selle asemel tutvustada juba varakult maailma filosoofia klassikat või õpetada mõnda täiendavat võõrkeelt. Samas näiteks suudab Irja tsiteerida peast Kreeka mütoloogiat ning võita kohtus riiki inimõiguste teemalistes vaidlustes.
Sõnaga, reform olgu reform, kvalitatiivne hüpe, mitte mingi osa omavalitsuste likvideerimise operatsioonist, millega koolisüsteemis mitte midagi ei muutu peale selle, et paljud lapsed peavad hakkama kodust senisest veel kaugemal koolis käima. Ehk pikeneb koolibussis istutud aeg ning sellega seoses jääb neil võrreldes oma eakaaslastega vähem võimalusi kodusteks töödeks või hobide ja huvialadega tegelemiseks.
3 kommentaari:
Ainult ebanormaalne lapsevanem annab oma lapse 8ks tunniks võõraste inimeste kätte, laps kasvab selliselt ka pere jaoks võõra maailmavaatega, siis lüüakse kodus käsi kokku, kui teismelist enam ära ei tunne ja võõras nooruk kodus vastu vaatab. Head soovivad lapsele olgem ausad vaid tema oma vanemad. Lasteaednikel ja õpetajatel on enamusel lapsest kui isiksusest ükskõik.
Enda laps ei käinud lasteaias ja koolist varastasime ka mõned aastad, jahnii on raskem, aga ma ei sünnitanud oma last võõrastele inimestele katsetamiseks, lõhkumiseks. Minu vanaema oma kuue klassi külakooliga oli me suguvõsa targeim naine, võiks külakoolid ja väikekoolid taas ausse tõsta ning 6 klassi kohustuslikuks, liigne raamatutarkus teeb inimese vaid õnnetuks. Ühiskonna poolt peale surutud kooliharidus on segav, kitsarinnaline, võistlev, igav.
G.
Ma mõtlen ka, et vanasti meie vanaemad ja vanaisad ei käinud kuskil lasteaias ja minu vanavanemad, niipalju kui ma neid mäletan olid kõige toredamad inimesed keda ma üldse tean ja olen kohanud. Juba lasteaias õpitakse vägivalda ja sealt tulevadki kurjategijad. Ning kuritegevus üha suureneb, juba paljud teismelised on puhta pätid - tapavad ja varastavad. Vanasti, kui lapsed ei käinud lasteaias ja kooli oli 3-6 klassi, sellist asja ei olnud - see oleks olnud ennekuulmatu. Lapsed on pätiks koolitatud. Ses mõttes on kool nagu vangla, kus õpitakse kurjategijaks. Kui mina koolis käisin, siis paljud meie klassi poisid õppisid koolis suitsetama, vanemate klasside poiste pealt, kes andsid proovida. Alkoholiga oli sama lugu. Praegu on sama asi narkootikumidega, paljud kooliõpilased on juba valmis narkomaanid.
Sellega olen ma ka nõus, et kooliharidus praegusel kujul kasvatab vaid käsutäitjaid. Mingeid teadmisi sealt ei saa, nagu üldse sunniga ei tule midagi head, tarkused tuleb endal juurde õppida. Ettevõtlikkus ja loomingulisus saab tulla ainult koduseinte vahelt, kui tuleb.
6 klassi oleks piisav neile, kes ei soovi jätkata ülikoolis. Inimesi sünnib ju iga elukutse jaoks, anne elukutseks on sünniga kaasa antud ja tuleb avastada. Kes valiku teinud kindla eriala kasuks, need palun jätkaku ka oma haridusteed antud valdkonnas.
Veel tundub mulle, et algõpetuse võiksid saada lapsed oma kodus oma vanematelt, vanavanematelt, sealt edasi alustada väikeses koolis kooliteed alles ütleme kolmandast, neljandast klassist, mis põhikooli lõpuni teebki kokku 6 aastat tavakooli. Iga normaalne vanem on suuteline oma lapsele alghariduse ise andma.
Selleks ajaks on lapsed saanud tugeva põhja turvatunde, läheduse ja oma perekonnale vastava kasvatuse alal ning võivad siseneda niiöelda ühiskondlikku koolisüsteemi. Enda last just nii kasvatasimegi, tulemuseks on juba praegu teistest lastest mäekõrguselt vabam, rõõmsam, julgem ja andekam laps. Lisaks jäi meil kodus aega õpetada lapsele rohkelt erinevaid käsitöövõtteid, puutööd, söögitegemist ja aiandust.
G.
Postita kommentaar