laupäev, 28. jaanuar 2017

Juulike sai omale sügava puude

Uskumatu, aga täna pean riiki kiitma. Eile oli mul väga meeldiv telefonivestlus sotsiaalkindlustusameti töötajaga, kes andis mulle teada, et meie nelja-aastasele Angelmani sündroomiga tütrekesel on tuvastatud sügav puue. Ehk puude raskusaste muutus raskest sügavaks.

Kuidas see juhtus? Mäletate, ma siin mõni aeg tagasi pahandasin, et miks määratakse Eestis angelmanidele raske, aga mitte sügav puue nagu Soomes? Tuleb välja, et olen selles ise süüdi, sest kui Juulikesega läinud aasta lõpul Tartu Ülikooli Lastekliinikus neuroloogi juures käisime, siis saime temalt lisaks muudele headele soovitustele kaasa teadmise, et tegelikult peakski Juulil juba ammu sügav puue olema. Ja soovitas meil sotsiaalkindlustusameti poole pöörduda, et Juulile uus ekspertiis tehtaks. Asi selles, et eelmine ekspertiis tehti Lõuna-Eesti haiglas, kus aga puuduvad teadmised Angelmani sündroomi kohta (milles pole midagi imelikku, sest Juuli suguseid lapsi on Eestis ainult ca kümme!). Meie neuroloog Eve Õiglane-Šlik on aga lausa Angelmani (ja Prader Will'i) sündroomi kohta doktoritöö kirjutanud. Loomulik, et Lõuna-Eesti haiglas ei saadud olla kõikide angelmani sündroomi iseärasustega (lapse eest tuleb hoolitseda ööpäevaringselt  ja see on väga kurnav, pluss krambid ja unehäired) kursis ning nõnda tuligi raske puue.

Koju jõudes võtsin asja kohe ette ja tegin sotsametile uue taotluse, soovides, et ekspertarvamus võetaks sedapuhku Tartu Ülikooli Lastekliiniku neuroloogiaosakonnast. Ja eile siis saingi teada, et Juuli saab endale sügava puude (mis tal on tegelikult kogu aeg olnud).

Siinkohal pean endale tuhka pähe raputama, sest kui ma oleks Juuliga varem neuroloogi juurde läinud, siis oleks tal juba ammu sügav puue. Kuid mis seal enam, parem hilja kui mitte kunagi :).

Mida ma olen oma kogemusest õppinud, on see, et arstid ei ole alati sinu vaenlased, vaid vastupidi - võivad sind teinekord väga palju edasi aidata. Okei, üks kogemus, kus teine neuroloog, kes enam seal osakonnas ei töötagi, mind Juulikese intensiivi sattudes ajuvähiga hirmutas, oli päris jube, aga kõik arstid ei ole ühesugused. Kunagi ei maksa kaotada usku meditsiinisüsteemi tervikuna - seal töötab väga palju toredaid ja, mis peamine, tarku inimesi.

Teiseks. Kui su lapsel tuvastatakse puue, siis jumala eest, ära poe teki alla ega loobu sellest, milleks sul on õigus! Alguses võib seal teki all ju lohutav ja turvaline tunduda, aga ajapikku läheb raskeks ja hakkab lämmatama. Nii et uuri alati välja, milleks sul õigus on, ja kui sulle tundub, et sulle või su lapsele on liiga tehtud, siis vaheta arsti.

Kolmandaks. See ei tähenda seda, et peaksid hirmsasti rabelema. Kõigepealt rahune. Tõmba sügavalt hinge. Mõtle, mida sul endal kõige rohkem vaja oleks. Ja kes sind selle saamisel kõige paremini aidata saaks. Kõike pakutut ei pea vastu võtma. Ja siis hakka vaikselt oma asja ajama. Suhtu inimestesse, kellega sel teel kokku puutud, sõbralikult ja usaldavalt, kuni nad ei ole tõestanud, et väärivad vastupidist. Loobu eelarvamustest.

Seda, mida sa vajad, tead kõige paremini ainult sina ise. Aga see ei tähenda, et teised ei võiks selle saavutamisele kaasa aidata.

Nii palju siis minu kogemusest. Praktilise poole pealt muutub see, et kui raske puudega lapse toetus on Võru linnas 80 eurot, siis sügava puudega lapsele makstakse 200 eurot kuus. Ma ei tea, kuidas see teistes kohalikes omavalitsustes on, aga Võru on ööpäevaringset hoolitsust vajavate laste suhtes väga helde. Riiklik toetus on vist sama, aga ma ei ole ennast veel kõikide erisustega kurssi viinud, nii et kel selle kohta informatsiooni, võib mulle teada anda :). Samuti võiksite teada anda, kui palju makstakse puudega lastele toetusi seal, kus teie elate. Tõstame teadlikkust ja võitleme selle eest, et toetused oleksid kõikjal inimväärsed!

3 kommentaari:

ann ütles ...

Okei, üks kogemus, kus teine neuroloog, kes enam seal osakonnas ei töötagi, mind Juulikese intensiivi sattudes ajuvähiga hirmutas, oli päris jube, aga kõik arstid ei ole ühesugused.
---

No ma ei usu, et arst ajuvähist rääkis selleks, et lapsevanemaid või kedagi teist hirmutada. Ilmselt oli sümptomites midagi, mis pani arsti kahtlustama ajuvähki. Justnimelt kahtlustama, see oli kahtlustus, mitte veel dignoos. Küll on aga siit näha see, et arsti töös on hetki, kus tuleb hoolega suu kinni pidada.
Patsient/patsiendi vanem saab korraliku šoki, kui saab teada mingi ränga haiguse kahtlusest. Seega, kui SAAB nii, et oma kahtlustusest patsiendile ei räägi - siis öelda midagi sellist, et: "Teeme analüüsid ja siis räägime". Kuigi mõni meeleheitel või uudishimulik patsient võib siis jällegi vihaseks saada ja nuiama hakata.

Üks vana (ja hinnatud) arst ütles mulle kunagi, et tema ei poolda patsiendile isegi ütlemist, mis dignoos tal on - et tema poolest võiks olla diagnoos ainult arsti teada. Et kui patsient teab täpset haigust - siis hakkab patsiendi psüühika kaasa mängima (hirmud, kujutlused), mis võib takistada tervenemist. See on muidugi äärmus ja tänapäeva reeglite järgi pole selline patsiendi täielikus infosulus pidamine ilmselt lubatudki, aga nii see vana arst tõesti arvas.

Irja ütles ...

Ma olen tegelikult selle vana arstiga väga nõus, Ann :).

Ja tõesti - kahtlustustest ei ole mõtet rääkida, sest see ei vii kuhugile edasi. Sarnased sümptomid võivad tähendada mitut asja ja sel juhul peaks üles loetlema kõik need asjad, mitte ainult välja tooma ühe ja selle kõige hirmsama. Mina isiklikult sain sellise šoki, et hoidsin pärast seda neuroloogiaosakonnast kaugele. Psühholoogiliselt lihtsalt ei suutnud sinna minna, kuna ma mäletasin, millist hirmu ma seal tundsin. Too öö, kui arst seda ütles, oli kõige hirmsam. Ma ei maganud silmatäitki ja valvasin terve öö Juulikese voodi juures.

See konkreetne neuroloog seal enam ei tööta ja mul on selle üle tegelikult väga hea meel. Doktor Õiglane-Šlik on kardinaalselt teistsugune inimene. Tema sõnad sisendavad pigem optimismi ja turvatunnet, mis ongi minu meelest neuroloogi puhul ülioluline. Ma ei imesta, et kõik - mulle teada - angelmanid tema patsiendid on, isegi need, kes Tallinnas elavad :). Üks, kes varem Tallinnas elas, kolis isegi tema pärast Tartusse.

Anonüümne ütles ...

Tallinnas on 76.70 AASTAS..
Pluss hooldajatoetus 19 eurot kuus( ja makstakse sinu sotsiaalmaks), aga töötada ei tohi ega fie olla..Ajuvaba ju...