teisipäev, 24. jaanuar 2017

Minu kunagisele suurele armastusele

Oli kord vahva sõdur, kelle nimi oli Georg. 17-aastane noormees, kes armastas oma isamaad nii väga, et oli nõus andma tema eest oma elu. Ta oli saanud isamaalise kasvatuse ja seepärast ei kõhelnud ta hetkegi, kui admiral Pitka noori mehi Eesti kaitseks relvile kutsus. Saatusel olid selle noore mehega aga teised plaanid ja kuigi ta 1944. aasta septembrilõpulahingutes oma nahka ei hoidnud, tuli ta elusana tagasi nii sõjast kui Vorkutast, kuhu metsavenna varjamise pärast kaheksaks aastaks asumisele saadeti.

See mees oli minu isa. Ma armastasin teda kogu südamest ja kuna ma teda armastasin, siis armastasin ma ka kõike seda, mida tema armastas. Eestit sealhulgas või mis, õigem oleks öelda - Eestit üle kõige. Kuulasin ammulisui tema jutustusi vanast heast Eesti Ajast, Pätsust ja vapsidest, noorkotkastest ja kodutütardest, pagariäridest Võru tänaval ning kõigest muust. Isa rääkis, et igatses Vorkutas nii väga oma kodumaa järele, et mõtles: saaks vaid koju, siis võiks kasvõi kartulikoori süüa. Ta unistas Eesti iseseisvumisest nii väga, et kui see lõpuks juhtus, oli ta pisarateni liigutatud ega suutnud seda alguses uskudagi.

Ei olnud patriootilisemat inimest kui minu isa. Kui Soome ingerlasi ajaloolisele kodumaale tagasi kutsus ja mu ema minna tahtis, siis ütles mu isa, et tema on eestlane ja sureb eestlasena. Kuna ma armastasin oma isa üle kõige kogu maailmas, siis hoidsin tema poole ja mu hinges polnud kahtlusekübetki, et ka mina olen eestlane ja suren eestlasena. Kogu mu emapoolne suguvõsa läks, aga mu emal jäi minemata. Mu onu tuletab seda mulle tänase päevani meelde ja küsib, kas ma kahetsen.

Ma ei ole seda endale tunnistada tahtnud, aga kahetsen. Juba pikemat aega kahetsen, aastaid tegelikult. Ustavusest isale hoidsin ma oma armastusest Eesti vastu nii kramplikult kinni, et mul oli seda väga raske tunnistada. Ja lootsin, et ma eksin, et olen asjadest valesti aru saanud, et ajad muutuvad.

Siis tulid Inno kriminaalasjad ja mida aeg edasi, seda enam lohku vajus mu süda. Kuni ma ei suutnud enam endale valetada - jah, ma kahetsen, kahetsen kibedalt. Ma ei tea ühtki teist riiki, mis suhtub nii halvasti oma inimestesse. Vanadesse, nõrkadesse, abivajajatesse eriti. Mis lööb sind pikali siis, kui sa oled kõige nõrgem. Ja irvitab, et ise olid loll, et nii nõrk olid.

Praegu on mul oma kunagise suure armastuse pärast piinlik. Mul on piinlik, et ma olen kunagi nii tundnud - nii tingimusteta, nii kirglikult. Et ma olen selle armastuse pärast maha salanud oma teise poole - soomluse. Ikka selleks, et olla rohkem eestlane. Ühel hetkel tekkis uus lootus - kui mul sündis parandamatult haige laps. Arvsin, et Eesti leebub. Võtab mu oma sülle, lohutab, aitab. Aga Eesti ei leebunud. Eesti menetles täie rauaga edasi. Kuni absurdi täieliku triumfini - raskesti haige lapse isa pandi tasuta tööd tegema ja kõige selle juures nõuab Eesti veel, et ta ka tasulist tööd teeks. Ei, Eesti ei tunne sulle kaasa, seda ei maksa loota. Kui sa oled nõrk, siis istub Eesti sulle veel tugevamini turjale ja piitsutab, kuni sa nõrked.

Tänaseks on minu suurest armastusest saanud kurbmagus mälestus. Kui isale mõtlen, siis tuleb ta mulle jälle meelde ja torkab valusasti, aga ma usun, et ajapikku saab sellest helge mälestus. On vaja ajalist distantsi, et unustada kõiki neid menetlusi, mille eesmärk jääb mulle arusaamatuks. Aga olen hakanud üha enam aru saama, et nende üle arutlemine ja vaidlemine on mõttetu, sest rong sõitis sellest jaamast juba ammu mööda ja rääkimine ei muuda ega paranda midagi. Lihtsalt meil Innoga  on kunagi huvitav lugeda, aga kõik jääb samaks. Eesti jääb alatiseks selliseks külmaks kavaleriks, kes soojendab end su armastuse paistel, aga pöörab end sinust ära niipea, kui sina temalt soojust vastu tahad saada. Võib-olla on Eestil seda armastust lihtsalt nii vähe, et jagub väga vähestele, kes seda teab, või on lihtsalt inimesi liiga palju ja osadest on vaja lahti saada.

Need sõnad ei ole kirjutatud kibedusega. Olen püüdnud sõnastada oma tunded võimalikult konkreetselt, üleliigsete emotsioonideta. Ma tunnen, et ei taha enam olla eestlane. Ma ei vihka Eestit ega soovi Eestile halba, aga ma lasen Eestist lahti, et ka Eesti võiks minust lahti lasta. Minu lastest ei saa eestlasi - vähemasti nii palju, kui see on minu võimuses.

Lõpetuseks - kahetsus on raisatud tunne. Iga asi, iga õppetund on siin elus millekski hea. Niisiis üritan ma mitte kahetseda. Ma armastasin läbi oma isa oma unistuste Eestit. Armastan siiani. Lihtsalt seda Eestit ei olnud olemas, aga see ei tähenda, et teda kunagi olla ei võiks.

29 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Juba Tammsaare pani tähele, et Vargamäel ei ole kunagi armastust olnud.

Anonüümne ütles ...

Veel kaks tähelepanekut.
1) Armastuse nimel surra? Küll on kummaline ja absurdne idee, ei tea kust see küll pärit on... :D
2) Ka väga vanal ajal polnud mingit omaette Eestit. Aga seda ei mäleta tänapäeval enam peaaegu keegi.

Anonüümne ütles ...

Lõpuks ometi. Lehva-lehva ja head teed teil minna! :D küllap varsti saadate ka Soome ja soomlased perse.

Anonüümne ütles ...

Palju te joote voi liimi nuusutate? Eest riik kaitseski nõrgemaid - lapsi,kelle isa maha jättis, segi läks ja lapsed toetuseta jättis. Uued lapsed saite omal riisikol, kui juba näha, et ei jaksa esimesi lapsi üleval pidada, siis lihtsalt ei sigi enam! Lollid olete ikka teie.

Irja ütles ...

Armas Eesti :). Üks asi veel, mis Eestit iseloomustab - oma inimesi koheldakse halvasti ka siis, kui see endale - riigile - kasulik ei ole. Elatisevõlglastest isad tehakse maatasa, pannakse vangi ja laostatakse, kuigi raha see nende lastele ei too. Vastupidi - kui enne jaksasid isad veel mõned kümned eurod kuus maksta, siis nüüd, pärast menetlusemasinast läbi käimist, vilistab nende taskutes tuul. On hoopis ise riigi ülalpidamisel.

Aga Eesti, mu arm, on rahul. Peaasi, et saaks oma inimesi halvasti kohelda! Aga ju siis on Eestil enesehävituslikud tendentsid, nagu loomaliikidel, kes karjas üle kalju hüppavad, kui neid liiga palju saab. Järeldan, et eestlasi on liiga palju saanud, sellest ilmselt see enesehävituslik käitumine tulenebki :).

Anonüümne ütles ...

1944 polnud mingit mõtet siin relvadega vehkida. Kas Irja arvab, et ühe marginaalse seltskonna kitsaste huvide pärast tulnuks pruuni katku likvideerimine peatada ning sõda aastateks vinduma jätta?

ann ütles ...

Noh, mina peaksin siis alati, kui ma Eestis mõne ametniku või poliitiku tegevuses pettun, kraamima välja selle, et minu esivanemate hulgas on lisaks eesti eri piirkondadest pärit inimeste kompoti(saared, Lõuna-Eesti, Ida-Eesti), et asi veel keerulisem oleks, ka üks sakslane, saksa naine...

Et vat kui Eestis ika ei tehta nii või naa, siis ma hoopis leian sakslase endas üles ja panen Saksamaale, vat paras teile, eestlastele siis - mis te siis olete sellised :P

Irja ütles ...

Ei arva, mina kirjeldasin lihtsalt seda, miks ma kunagi kirglikult Eestit armastasin - kust see armastus pärit on. See sündis minu isa kirglikust armastusest Eesti vastu. Kõik muu on detailid, mil on tähendus minu pere jaoks.

Irja ütles ...

Ann - ühe, kahe, kolme pettumuse pärast ei lähe keegi minema. Aga mis ma ikka üle seletan, üleseletamine on ääretult teenimatu tegevus. Kõik, mida ma olen öelda tahtnud, on minu loos kirjas.

Anonüümne ütles ...

Eesti riik ei kohtle sugugi elatisvolglasi halvemini kui naiteks Skandinaavia maad. Norras onylimalt suur häbi olla elatisvolglane ning peab ikka pysti juhm isa olema, et tahta sinna häbiosti sattuda.
Innol on aega olnud 11 aastat maksma hakata. Ta ei ole seda teinud.
Kui praegu pakutakse teile (ma ei tea, kas oleks vahet kummale), et kirjutad ytleme yhe korraliku arvamusloo (info-lugusid vist ei saa teilt tellida, sest faktide kontrollimisega on pisut nagu on) nädalas ning selle eest makstakse 500 euri kuus, aga selle lykkega, et see 500 euri läheb otse elatiseks, siis kas Inno votaks selle pakkumise yldse vastu?

ann ütles ...

hakkasin mõtlema - soomlane, soomlane soomlane... Kusjuures, hmm, mulle ei seostu Irja üldse tüüpilise soomlasega.

Minu meelest on Irja hoopis ehe mustlasnaine - päriselt! Millised on siis minu meelest mustlasnaised? Kavalad nagu rebased, uhked, emotsionaalsed, vabadust armastavad, suur rännukihk - kalduvus rännata ühes paigast teise, seigelda, "musteldada", raha-tuleb-raha-läheb, oskavad emotsionaalselt väga sisendusjõuliselt rääkida (kui mustlane midagi räägib, siis ta läheb ise nii selle sisse, et paneb teise ka uskuma!), kalduvus mingi loovtegevuse poole - emotsionaalsus ja sisendujõulisus tuleb siin kasuks (tantsijad, muusikud).
Kui tundub,et miski nende uhkuse pihta käib, siis lahvatavad põlema nagu bensiinileek ja oskavad hästi sõimata (sellist mustlasnaist, kes ei oska hästi sõimata, pole vist olemas).

Mustlanna heledas kestas :)


Unknown ütles ...

Ma saan Sinust aru, iga Su lausest ja mõistan Sind 100%.










Anonüümne ütles ...

Lugesin Irja armastuse lugu ja esimene pool sellest võinuks olla minu enese oma. Ainult selle vahega, et minul käis vanaisa Vabadussõjas Narva alt Pihkvani, isa piinasid kommunistid ja kgb vanglas, sest isa kodukandis abistati metsavendi. Ka minus on olnud see Eesti ja armastuse lugu läbi vanemate ja vanavanemate juttude ning nagu sellest veel vähe oleks - ka Võrumaa armastamise lugu.

Armastus selle ilusa koduse Võrumaa ja tema paljukannatanud ausate inimeste vastu. Nende vastu, keda on pilgatud, röövitud, pekstud, kes on paljaks varastatud ja keda on häbitul kombel ninapidi veetud ja kes ikka elavad ja toimetavad ja kes ei ole muutunud nende pilkajate ja varaste kambajõmmideks. Ja vaat see iseendaks jäämine olude kiuste on see, mida ma imetlen.
Imetlen seda enam, et ka need vargad, pilkajad ja peksjad on kahjuks meie oma inimesed, päritolu poolest Võrumaa enda inimesed.

Eestis tervikuna kordub sama muster. Tegelikult on see igivana vastasseis hea ja kurja vahel, taoline võitlus käib maailma.

Olen nõus, et lauslollust on Eestis mõnikord rohkem kui Soomes ja ausalt öeldes Võrumaa lollus vastu ei saa ka Eestis miski. Küsi mõne normaalse võruka käest - me teame seda kõik.

Aga ometi - mina olen otsustanud jääda. Ja ma ei ole õnneks üksi, meid ikka on. Eestis on oma plussid ja Soomes oma miinused. Muide, kui te Soomes oleksite ja saaks teatavaks, et elate kitsastes tingimustes ühes toas, siis oleks see juba alus teie laste paigutamiseks hooldusperedesse. Tean neid lugusid, olen nende Soome-Rootsi-Norra lugudega kokku puutunud ja siin on mõttekoht.

Mõttekoht on ka selles, miks inimesi üleüldse nõnda nörritatakse, see on ju igasuguse terve mõistuse vastu. Mina arvan, et seda tehakse meelega ja heameelega ja on tegijad ning ässitajad. Mis on eesmärk? Kas mitte rahvaste segamine ja immigrantide suunamine meie asemele?

Mina olen otsustanud sõrad vastu ajada, meie vanasiad ja isad ajasid sõrad vastu. Siitmaalt ja rohkem mitte sammugi.
See, kes siin kommentaarides kirjutas marginaalse seltskonna kitsastest huvidest, ei tea, mida ta räägib, ta on ilmselt riigireeturite soost. Nende soost, kes 1924. aasta 1. detsembril EW vastu mässu tõstsid, Anveldite-kingisseppade-lauristinide-vaarmannide soost.

Et Innole inkrimineeriti kohtuasjad? Jep, nii tehakse. Aga tehakse ka mujal ja muude asjadega ja seda ei pea põdema, ei tohi põdeda. Heldeke, kas on mõni normaalne inimene, kellele kommunistid ja nende tänased sabarakud ei ole mõista andnud, et ta on imelik ja ainuke niisugune... see on hirmutamine ja hirmutamine on vana kgb võte nende vastu, kes ei allu ja kes oma peaga mõtlevad.

Siiski leian, et ilmast ei jookse ära, elust ei jookse ära, võitlused on elu osa. Niiet mõttekoht - ja te pole üksi.







Irja ütles ...

Aga millised on Norras palgad? Sealsete palkadega maksad elatist lauldes; siis pead tõesti ikka väga juhm olema, et mitte elatist maksta. Loomulikult võtaks Inno sellise pakkumise vastu, isegi mina võtaks. Sekundipealt.

Irja ütles ...

Kusjuures su jutul võib isegi põhi olla, Ann, sest mu emal on süsimustad, sinetavad juuksed, ja niisamuti mu vanaisal ja vanaisa emal. Seda on suguvõsas kogu aeg imestatud, et kust sellised tumetumedad juuksed pärit, soomlastel neid ju pole. Ja temperament muidugi ka. Mu vanaisa oli ikka püsti pöörane, kivi ei jäänud kivi peale, kui keegi teda solvas :).

Irja ütles ...

Väga huvitavad seisukohad, aitäh kaasa mõtlemast!

Irja ütles ...

16:07-le täienduseks veel seda, et Norras, Soomes ja mujal Põhjamaades maksaks elatise ära juba ainuüksi Juulikese puudetoetusest :D. Sügava puudega lapse riigipoolne puudetoetus on Soomes 400 eurot (pluss KOV toetus) ja ega see Norraski väiksem ole. Inno elatisekohustus on praegu 250 eurot kuus. Ei lähekski kogu Juulikese toetust, natuke jääks Juulile ka! :). Võrdluseks: Eestis on riigipoolne puudetoetus 80 eurot. Nii raske kui sügava puudega lapsele.

Anonüümne ütles ...

Jäta ometi juba ükskord järele! Ei saa võrrelda võrreldamatut!!!!! Norra oma naftamiljonitega on hea paik elamiseks norralastele, oma riigi kodanikele, kes on selle riigi rikkust oma tööga suurendanud ja teevad seda edasi. Norras on korralikud palgad, aga ka korralikud (loe: suured) maksu, üürid jms. Kui sinna läheb näiteks eestlane, ahmib ta toidupoes hindu nähes õhku, samamoodi Taanis. Kordan: omainimestele on need jõukohased, sest (loe uuesti 2. lauset). Jah, kui te läheks Norrasse elama ja keegi annaks Innole seal paugpealt korraliku Norra töölise palga, oleks tal praeguse elatisevõla maksmine ilmselt suht kerge. Aga kui Inno oleks elanudki Norras ja tekitanud seal proportsionaalselt sama suure elatisevõla, oleks tal seda proportsionaalselt sama raske maksta kui seda, mis tal on siin, Eestis. kaua see leelotad: selles riigis on nii, selles naa, igal pool on hea, ainult Eestis paha. Ime, et sa Araabia Ühendemiraate siinkohal näiteks ei too, mis seal veel kõik võidakse toetusteks maksta.
Ühtlasi tunneks huvi, mis põhjusel see elatisevõla teema viimastel päevadel jälle nii teravalt päevakorral on - kas Innot ähvardab vanglasse saatmine või mis?
Ja kolmandaks: lausa vastik on lakkamatult lugeda Juulikese puudetoetusest ja selle suurusest-väiksusest, see lapsuke on teil nagu mingi venelaste maiparaadi loosung, millega lehvitada.

Anonüümne ütles ...

Jah, nii ongi. Irja poolt väga hästi sõnastatud. Ka mulle on riik hambaid näidanud sel moel, mis kustutas igaveseks mu usu demokraatiasse ja õigusriiki. Minu lugu sobiks rohkem mõne totalitaarse riigi kodaniku kogemuseks, aga juhtus siin Eestis. Mul samad mõtted ja plaan lahkuda. Õnneks on piirid lahti.

Anonüümne ütles ...

Aga Norras on elatisraha ka suurem(kui ka laps Norras elab).
Teie aga oleks võinud siis ju juba aastaid tagasi Norrasse minna ja Inno lastele raha teenida.

Irja ütles ...

Ei ähvarda Innot mingi vangla. Surm ka ei võta sealt, kust midagi võtta ei ole. Töötul raha ei ole ja seetõttu ei pigista temast ka elatist välja.

Eesti puudetoetus on Põhjamaade omaga võrreldes häbiväärselt väike, sellest tuleb rääkida, sest see ei puuduta ainuüksi mind, vaid ka kõiki teisi puuetega laste vanemaid, kes elavad vaesuse piiril. Ei saa olla nii, et ühelt poolt nõuame elatist ja muudkui aga tõstame elatise miinimummäära, aga puudetoetusi ei tõsta juba aastaid.

Ma kordan - Norras ei tekiks iial sellist olukorda, et Inno ei jaksaks elatist maksta. Samuti Soomes. Kui sul ei ole toiduks raha, siis käid kasvõi iga päev toidupangas ja toidule ei kulu sentigi kuus. Juba selle arvelt on võimalik kõvasti kokku hoida.

Norras ja Soomes ning mujal Põhjamaades saab iga normaalne inimene aru, et kui peres kasvab sügava puudega laps, kes vajab sinu hoolt 24/7, siis ei saa vähemasti üks vanematest tööl käia, sellest ka suuremad toetused. Eesti puudetoetus peaks olema vähemalt pool Soome omast, siis saaksime rääkida inimväärsest puudetoetusest.

Kui sul on vastik lugeda, siis lahku, palun. Oma blogis kirjutan ikka seda, mida ise tahan ja kellegi dobrood ei vaja.

Irja ütles ...

Kui palju on siis Norras toetus, kui sul on sügava puudega laps? Ühest kommentaarist lugesin, et nii suur, et vanem ei pea tööl käima. Kas sügava puudega lapse toetus on suurem kui elatusraha miinimummäära või väiksem?

Anonüümne ütles ...

Norras nii palju kui mina tean, ei ole puudetoetus. On ettenähtud hooldustoetus kui laps on puudega, aga selle saamiseks peab olema täidetud tingimus, et taotlemise hetkel on vanem olnud palgatööl. Suurim summa on 555000 Noki. Tundub tore aga kätte saab sellest kuus 30000 noki. See on siis 3300 euri. Jah eesti mottes tundub suur summa, aga... Keskmine yyr kahe magamistoaga korteri eest on 1200 euri, elekter 170 euri, teemaks (soites isegi ainult oma valla piires) 122 euri, telefon, internet, telekas 55 euri, keskmisel neljaliikmelisel perel kulub toidupoes 1300 noki, kindlustus auto+kodu 67 euri, bensiiniliiter 1,6 euri...No palju jääb järele maksimum summast? Ja see on maksimum summa! (ST sa pead olema varem saanud sama suurt palka voi korgemat). Samas naiteks opetaja palk jääb kovasti sellele alla ja keskmine palk on ka sellest ikka madalam. Ja sellele summale lisaks ei ole ettenähtud miskit muud abi- st sotsiaaltoetused jne

Irja ütles ...

I rest my case :). Ja mida saab Eesti 80-eurose hooldustoetuse eest? Neli korda toidupoes käia :).

Anonüümne ütles ...

Te ei pea maksma elatist puudetoetusest,vaid inno palgast!

Irja ütles ...

Sügava puudega lapse hooldamine ongi töö, töö 24/7 ja mõlemale vanemale ning normaalsed riigid maksavad selle eest inimväärset palka. Oleks puude (hooldus-) toetus normaalne nagu teistes riikides, saaks selles muretult ka elatise ära maksta.

Anonüümne ütles ...

Asi on ikkagi meeletutes elatusrahades eestimaal. Soome elatise summa on vanuseti erinev, kuni 3 aastat saab laps 172 eurot, kuni 8 aastat 211 eurot ja üle selle 238 eurot. Kõigile sama raha. See on VAJADUSPÕHINE summa Soomes, mis katab POOLE lapse vajadusest. Eesti lapsed on erilised, sest neile kulub ROHKEM KUI SOOMES. Kusjuures Soome elatis on alla 8 keskmisest palgast ja umbes kuuendik miinimumpalgast.

Eestis aga situ pappi või sure ära süsteem. Selge see, et pole jätkusuutlik.

Irja ütles ...

Just! Eesti õnnetuke miinimumpalk on 400 euri ja kui on kaks last, siis annab isa kogu oma rahakese ära ja peab ise nälga surema :( Eriti küüniline on veel see, et palgast jääb elatisevõla puhul kätte ainult 200 eurot ja ülalpeetavate kohta null. Ehk elatisevõlglase uusi lapsi inimesteks ei peeta, nemad võivad ka koos isaga nälga surra. Imeline Eesti!

Irja ütles ...

Elatis peaks ikka olema proportsioonis miinimumpalgaga. Kui miinimumpalk on nii hädine nagu Eestis, siis peaks elatisemiinimumgi vastav olema.