Et uusaastalubadus ei jääks vaid uusaastalubaduseks (vt lubadus nr 4), siis sõin täna hommikul traditsioonilise saiakese asemel hoopis tatrahelbeid. Täpsemalt keetis Inno hommikul tatart ja mina lisasin sinna tiba hapukoort, sibulaid ja kurki. Oleksin ka sellise einega rahul olnud, aga siis avastas Inno sügavkülmast sinna suvel pandud kukeseened ja otsustas need sibilatega ära praadida. Nii sain oma tatrasse kukekad lisada, nii et pidusöök missugune :).
Maitses väga hea, mida oligi arvata. Mul on gluteeniga see häda, et ta teeb mõtlemise häguseks ja pea ei lõika pärast saiakeste või muu gluteeni söömist enam nii hästi kui enne gluteeni söömist. Muud kurja ta suurt ei teegi. Aga tahad ju olla parimas võimalikus vaimses vormis, eks ole!
Nüüd ei ole ma paar päeva mitte mingisugust gluteeni söönud ja olen täheldanud, et mälu on parem (näiteks ei unusta ma enam ära, kuhu mingi asja panin või mida öelda tahtsin), otsustada on lihtsam ja energiat on rohkem.
Ehk siis ikkagi, ikkagi - gluteenita on parem. No mõne saiakese vahel võib süüa, päris füüreriks ei maksa minna, aga mida vähem, seda parem.
Juulike armastab ka väga tatart, eriti kui sinna sisse veel võid või hapukoort panna :).
Pildil ongi minu hommikusöök. Tatar maitseb ühtviisi hea nii hapude kui värskete kurkidega:
3 kommentaari:
Ma tegin veel yhe kartulipudru ja hakklihakastme ja homsest alustame toitumiskavaga! Uus aasta lubadus - 10 kilo!
Ma nii palju igaks juhuks lubada ei jaksa, ütleme 5 :). Anna teada, kuis sul läheb!
See on ikka jätkuvalt naljaks, kuidas inimestel on vaja "süüdlasainet" selleks, et mitte liiga palju saiakesi süüa :P Lihtsalt see põhimõte, et "saiake on maiustus ja ärme maiustustega liialda, eks" - tundub kuidagi liiga lihtlabane, tavaline, lame ja igav.
Aga vat kui saiakse sees elab mingi tont-aine ja mida see tont kõik teha võib - see juba läheb!
Postita kommentaar