pühapäev, 26. veebruar 2017

Eestis pole depressiivsed enam ainult väikelinnad, vaid Eesti ise


Eesti Vabariigi 99. aastapäevale pühendatud kontserdi puhul Estonias kurtsid paljud, et see oli liiga masendav ja depressiivne. Võrdluseks, Soome 100. aastapäeva avapidustused aastavahetusel olid väga rõõmuküllased - esinesid Soome kaasaja soosituimad popartistid.

Tegelikkuses peegeldas see Eesti aastapäeva kava küllalt hästi elu Eestis, mis ongi depressiivne. Ja kui kümmekond aastat tagasi lauldi depressiivsetest Eesti väikelinnadest, siis nüüd võib laulda samamoodi terve Eesti kohta. Kust kõik tahavad ära minna, kes saavad. Need protsessid, mis olid varem väikelinnades, on jõudmas mujale Eestisse.

Depressiivsus on kole, sest inimene tahab olla õnnelik. Õnn on seisund, mille poole tahab inimene püüelda. Mille poole püüdleb inimene kogu elu. Ja kui ta ei saa olla õnnelik ühes kohas, siis läheb ta mujale. Nii lihtne see ongi. Siin ei aita veenmine ega riiklikule propagandale kulutatud miljonid - inimene püüdleb õnne poole ja ta pole nõus elama depressiivses kohas isegi siis, kui peale makstakse. Sest mis on raha õnne kõrval?! Öeldakse, et maailma rikkamates riikides elavad inimesed on õnnelikud, aga pigem on see vastupidi: õnnelikud inimesed meelitavad ligi raha ja muid rikkusi. Euroopa õnnelikumad riigid on ühtlasi jõukad, kuigi seal on kõrged maksud ja kõigi majandusreeglite järgi ei tohiks seal hästi minna. Aga tegelik elu ei hooli majandusseadustest, sest õnn on inimese jaoks kõige tähtsam. Inimene on nõus õnne nimel peale maksma ja õnnelik inimene maksab topelt. Miks pressivad Süüria ja Iraagi migrandid lausa vägisi Rootsi ja Soome? Ja miks Eestist põgenetakse kabuhirmus?

Tegelikult pole ka raha kõige olulisem. Seda näitab rikkuse võrdlus õnnega: maailma rikkaimad riigid nagu Qatar, Luksemburg. Macau, Singapur, Brunei ja Kuveit pole kaugelt kõige õnnelikumad, mis on Taani, Šveits, Island, Norra, Soome ja Kanada. Qatar on Iraagile mitu korda lähemal kui Soome, Qataris on palju rohkem raha ja sama usk, ometi ei taha iraaklased elada Qataris. Sest Qatar on maailma õnne edetabelis alles 36. kohal, aga Soome on nr 5. Eesti on alles nr 72, nagu selgub maailma õnneuuringust:


Muide, Süüria on maailma õnne-edetabelis eelviimasel, 156. kohal. Iraak on nr 112.

Maailmas räägitakse üha rohkem hygge-st ehk taanlaste erilisest õnnetundest, mille poole kõik pürgivad. Isegi ameeriklased. Mis tähendab mõnusat olemist, kus sa saad olla oma lähedaste, perega ja oma unistusi ellu viia. Selleks peavad olema aga täidetud teatud eeldused: sul peab olema meeldiv töö, piisav sissetulek, peavari ja toit.

Ma pean enda kohta tunnistama, et Eesti paistab väljastpoolt ilusam ja armsam kui seest. Mida kauem olin Eestist ära, seda rohkem hakkasin Eestit armastama. Ma vaatasin hardusega pilte Eestist ja unistasin Eesti lumisest talvest. Ma tulin tagasi. Aga mida rohkem olen aega veetnud Eestis, seda rohkem ma tahan minema. Sest ma ei saa vaadata depressiivseid inimesi. Eestis on väga palju õnnetuid inimesi, kel pole hambaid suus, kes haisevad viina või millegi veel hullema järele ja kes poest ostavad päevast päeva ainult kartulit, saia-leiba ja piima. Ja ainult ohkavad. Kui ma neid inimesi vaatan, siis andke andeks, mul läheb süda pahaks ja tahaks oksendada, sest mul on neist nii kahju ja minus võtab võimust äng. Ning mul on savi Eesti lumisest talvest, kui ma tean, et paljud inimesed peavad talvel kodus külmetama ja nälgima. Olgem ausad, hammaste väljalangemine on üks nälja tunnuseid. Nälg tähendab seda, et sul pole juurdepääsu mitmekesisele ja täisväärtuslikule toidule. Eestis on neid inimesi väga palju, kümneid kui mitte sadu tuhandeid. Paljud neist on lapsed. Põhjus on selles, et toit on väga kallis võrreldes inimeste sissetulekutega. Näiteks Portugalis on toit poole odavam, kuigi sissetulekud on samad. Soomes on toit sama hinnaga mis Eestis, aga sissetulekud 3-4 korda kõrgemad. Eestis kulub inimestel kogu sissetulek toidu ja kütte peale, mis hygge-tamisest saab siin rääkida. Kui ma neid inimesi vaatan, siis on mul nii kahju. Kui ma töötasin Võrumaa Teatajas ajakirjanikuna ja käisin inimeste kodudes, siis valdas mind masendus. Ma ei suutnud isegi kirjutada sellest, kuidas inimesed elavad. Sest mul oli häbi. Ma tunnistan ausalt, mul on häbi Eestis elada. Häbi, sest ma tean, et ma ei saa mitte midagi teha nende inimeste elu parandamiseks.

Ma tunnistan, et ma tahan Eestist minema, sest ma ei saa vaadata depressiivseid inimesi, kes uputavad oma mure viinapudelisse, mistõttu on Eestis alkoholi tarbimine maailmas üks suuremaid. Mind valdab hirm, et kui nii edasi läheb, hakkan ise suurest kurvastusest jooma. Ning hirm oma laste pärast, et nemad peavad sellises depressiivses keskkonnas üles kasvama. Ma ise veel ehk veaks kuidagi välja, aga laste peale mõeldes ei saa ma Eestisse jääda. Sest ma ei taha oma lastele depressiivset elukeskkonda, kus käib ohjeldamatu alkoholiga tervise kahjustamine, vägivald ja sellega seotud õnnetused, millele viitas ka president Kersti Kaljulaid oma aastapäevakõnes.

Ja kui panete tähele, lendas ka president esimesel võimalusel puhkust veetma Eestist minema. Ma arvan, et närve puhkama. Aamen.

11 kommentaari:

olge ise ka tublid ütles ...

Ise ma seda kontsertetendust ei jälginud, paar sekundit nägin, sellest piisas, et kanalit vahetada.

Aga täpselt sama tähelepanek oli Martin Helmel, kes rääkis sellest hommikul raadiosaates "Räägime asjast", et viimastel aastatel on miskipärast alati need aatapäevaetendused olnud äärmiselt ängistavad ja muserdavad. Et pidupäeva puhul võiks ju midagi helgemat olla, aga ei.

Et kogu see asi on teravas kontrastis EKRE korraldatud tõrvikurongkäiguga, kus tänu isamaalistele lauludele valitses väga ülendav meeleolu.

Soovitan kuulata nimetatud raadiosaate kordust täna kell 21 kas Tre Raadios või Ring FM-is.

Homme või lähipäevil läheb see järelkuulamiseks üles ka siia.

Anonüümne ütles ...

Väga hästi kirjutatud, väga empaatiliselt. Nõustun. Ma veel paar aastat tagasi olin üsna optimistlik oma riigi suhtes, aga praegu ei mõtle enam muust kui lahkumisest teise riiki elama.

Anonüümne ütles ...

Kirjutas Inno:
Aga tegelik elu ei hooli majandusseadustest, sest õnn on inimese jaoks kõige tähtsam. Inimene on nõus õnne nimel peale maksma ja õnnelik inimene maksab topelt. Miks pressivad Süüria ja Iraagi migrandid lausa vägisi Rootsi ja Soome? Ja miks Eestist põgenetakse kabuhirmus?-------------
Milline Süüris või Iraagi migrant on elanud Eestis nii kaua, et saada aru, kas ta on siin õnnelik või mitte? Üksainus kriteerium, mille järgi neil on algusest peale kõik selge (ja seda ei murra!) on see,et Eestis antakse neile palju vähem kui Rootsis või Soomes, kuhu nad tõepoolest lausa vägisi trügivad. Nii et terve su jutt, Inno, räägib iseendale vastu - ainult raha on see, mis nende inimeste arvamuse skaalal õnnelik-õnnetu paika paneb. Kui nende õnn seisneks selles, et meil siin on rahulik, puhas loodus, pommid ei lenda, neil on katus pea kohal, lapsed saavad kooli minna, võiks nad rahumeeli paigale jääda.

Inno ütles ...

Nagu ma märkisin, siis Eesti puhul ei piisa ainult puhtast loodusest ja ilusatest sõnadest, vaja on tööd, inimväärseid elutingimusi ja palka. Need on esmavajadused, mis peavad olema kaetud. Nagu üks ettevõtja ütles, siis alla 2000 euro kuus Eestis hakkama ei saa ja seetõttu ta alla selle oma töötajatele ei maksa ka.

Kui Eestis kõik hästi oleks, siis ei lahkuks eestlased. Aga Soomes elab-töötab juba 150 000 eestlast ja see number üha suureneb. Enamik neist ei lähe otsima suuremat raha, kuna seda Soomest ei leia, sest maksud on kõrged, küll aga inimväärseid elutingimusi, mida Soome kahtlemata pakub. Toetused on immigrantidele Eestis ka päris head, aga nagu näha, siis pelgalt raha pärast ei taha keegi Eestisse jääda.

Anonüümne ütles ...

Naerata, ja elu naeratab sulle vastu - ja edasi läheb juba märgatavalt lihtsamalt.
It works.

Anonüümne ütles ...

Inno ja Irja, miks te veel siin olete? Miks te ei lähe juba? Laevapilet on ju odav?

Anonüümne ütles ...

Võrreldes Soomega käivad eesti inimesed mornide nägudega tänaval ringi. Tallinnas teel sadamasse on olnud juhus kui selja tagant üks narkomaan on tahtnud õlakotti ära varastada. Peale seda vaatan alati selja taha ja kiirustan sadamasse.

elektritsaabtasuta.blogspot.com ütles ...

Sa ise oled selle depressiivsuse looja. Juba aastaid postitad s6numeid mis ei otsi ja ei paku lahendusi. Tee lugusid kasetohtlastest ja yhistulisest v6imalusest neid ekspluateerida.

Anonüümne ütles ...

to ano 20.14
Aga sina ära vaata selja taha (sest sinna jääb see jube Eesti), suru oma õlakotikene koos siit kaasa ostetud odava viinaga vastu kõhtu, veel parem, kinnita kleeplindiga, ja lidu ruttu-ruttu valge laeva peale. Soomes muidugi pole ühtki narkomaani, muud pätti ega kurjategijat, Soomes võib lapski käe kartmatulr basiliskimao pessa pista (kui see väljend sulle muidugi tuttav on, milles sügavalt kahtlen)ja hundikesed ja tallekesed löövad üheskoos haljal aasal kepsu, halleluuja ja kippis.

ann ütles ...

Oh, neid ensehaletuse ja nn. maailmavalu meeleolusid on igaühel kindlasti. See on inimlik. Aga nendesse ei tohi kinni jääda, veel enam neid endas poputada ja igasugu vabandusi leida(süüdistada keskkonda, poliitikuid, joodikuid inimesi jne)- muidu ei aita ei ennast ega ka teisi inimesi!

Kui suudad ensehaletsust ja depressiivsust vältida, juba ainuüksi paljalt sellegagi teed enda ja teiste heaks võibolla vähe, aga vähemalt MIDAGIGI.

Näit. kui minu vanemad ei saanud läbi, siis jõudsin lõpuks selleni,et parim, mis ma teha saan, on vältida igasugi enese- ja maailmahaletsust. Sest depresiivus on nagu must tõrv, mis määrib kõik ja teeb kõik hullemaks. Kujutada kasvõi, et sinu sees on hõõguv kera, mis kiirgab rõõmsameelsust sulle endale ja sind ümbritsevatele... Nojah, see läheb nüüd esoteerikasse, aga ikkagi parem, kui jääda depresiivususe musta tõrva sisse ja tõmmata halvemal juhul (kui nad ei oska ennast kaitsta) teised inimesed kah sinnasamma.

Ni et jah - depresiivuse eest tuleb ennast teadlikult kaitsta, see on elu õppetund, mitte jätta see oskus omandamata ja õppimata õppetunni eest põgeneda.

Anonüümne ütles ...

Eestist eespool on mitmeid vaesemaid riike.
Õnnetunne ei sõltu seega vaid majanduslikust heaolust.