laupäev, 4. märts 2017

Väikelaps ei vaja lasteaeda, vaid lähedust

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Päris huvitav arvamus, mida vahendab eestinen.fi: Soome lastepsühhiaater räägib sellest, et väike, alla 3-aastane laps ei vaja lasteaeda, vaid lähedust. Mis on vastupidine üldlevinud arvamusele, kus soovitatakse laps võimalikult vara lasteaeda panna, et siis justkui laps areneb paremini. Soome arst viitab põhjalikule USA ja Suurbritannia ülikoolide uuringule, mille järgi on varakult lasteaeda pandud lastel hiljem rohkem käitumisprobleeme. Alla 3-aastastel lastel ei olnud lasteaiast midagi kasu.

Soomes ja ka Eestis on viimasel ajal levinud paaniline vajadus laps võimalikult varakult lasteaeda panna. Aga nagu selgub, võib see tuua pigem kahju kui kasu. Väike laps vajab ema ja isa lähedust, mille tulemusel areneb lapse aju nii, et ta on võimeline looma ja hoidma pikaajalisi kiindumussuhteid.

Kui laps panna varakult lasteaeda, siis pole laps võimeline hilisemas elus lähisuhteid looma ja see, võimetus suhteid luua on vähemalt Soomes üks peamisi põhjuseid, miks lapsi sünnib järjest vähem.

Kui ühiskond tahab rohkem lapsi, on vaja luua emadele ja isadele võimalused olla rohkem lastega koos. Lapsele turvalise keskonna saavad luua ainult isa ja ema, sest selle keskkonna loomine algab lapse tegemise hetkel ja vältab läbi lapseootuse, sünni ning beebiea.

8 kommentaari:

olge ise ka tublid ütles ...

Kopeerin siia mõned lõigud Gunnar Aarma raamatust "Saada õnnelikuks", peatükk "Mehe ja naise erinevusest":

Kui inimene töötab, peab ta seda tegema mõtestatult. Ega meil enamus inimesi ei tea täpselt, miks nad just seda tööd teevad ja kas nad ise on sellega rahul. Nad ei ole endalt seda kunagi küsinud. Siin on väga oluline, et inimene mõtestaks enda osa selles Kõiksuses, mille osana ta eksisteerib. Inimene muidugi püüab kõigest jõust oma asjad korras pidada. Ta püüab niipalju kui võimalik teha oma äranägemise järgi, oma tarkuse järgi, mida ta on ammutanud koolist, ülikoolist, tegelikust elust, kirjandusest, loengutelt, reisidelt jne. Aga sellest on vähe. Ta peaks tundma mõningaid põhiprintsiipe.

Näiteks naine, ema ei tohiks oma last kuni 7. eluaasta täitumiseni oma bioväljast välja lasta. Täieliku nonsensina tundub mulle situatsioon, kui ma lennuväljal Londonis sattusin kõrvuti istudes lennukit ootama ühe kena noore daamiga, kellel oli 7-kuune laps kotiga kaelas ja kes lendas Londonist Singapuri. See laps oleks pidanud jääma emaga koos sinna, kus ta oli sündinud – Inglismaale. Singapurist hiljem, nagu ema oma kavadest rääkis, pidi ta lendama Ameerikasse ja sealt veel Lõuna-Ameerikasse – Montevideosse ja sealt tagasi uuesti Londonisse. Mida selle lapse bioväli nende kümnete tuhandete kilomeetrite pikkuste reiside ajal üle elas? Millised muutused seal toimusid? Seda ema ei teadnud, ta ei osanudki sellest huvituda. Sellega ei tegele tänapäeva teadus.

Siin me oleme suurel määral võlgu seletused (ma mõtlen siin just psühholooge, filosoofe, sotsiolooge). Ja kui neid küsimusi hakkame lahti seletama, siis me jõuame üsna lähedale meie migratsiooniprobleemidele. See on siiani lahti mõtestamata. Miks migrant võõral maal elades kunagi õnnelikuks ei saa? Me võime talle anda miljoneid, me võime talle luua kõik võimalused, aga ta ei saa kunagi õnnelikuks, sest igal inimesel on oma sobiv kiirgus.

Me elame kiirgusväljades. Laps on esimesed 7 aastat kaitsetu ja ta otsib seda kaitset ja ta peab seda saama oma ema bioväljas, kui me tahame väärtuslikku inimest kasvatada. Kõik see lasteaedade ja -sõimede kultus, mida me oleme läbi elanud sotsialismiaja jooksul, on suuremaid totrusi, mida võib välja mõelda. /.../

On terve rida loodusseadusi, mille vastu eksitakse. Üldtuntud ja teatud idamaa tarkade nägemuse järgi peab esimese seitsme aasta jooksul laps olema ema bioväljas, teised seitse aastat koolis või ametit õppimas, kolmandal seitseaastakul jätkab ta teise seitseaastaku tööd, kasvab füüsiliselt täis ja neljanda seitseaastaku jooksul saab ta vaimselt täiskasvanuks. See on siis 28-aastaselt. Me ei tohiks lubada oma parlamenti valida ühtegi nooremat kui 28-aastast. Kui on nii, siis me teeme jälle ühe ränga möödalöögi, mis meile hiljem kõik tagasi tuleb.

ann ütles ...

Ma arvan, et oluline on, et lapse suhe oma vanematega oleks üldjoontes OK - et ei oldaks väga närvilised, vägivaldsed vms.

Kõik muu (kui vanalt pannakse lasteaeda, kui palju-vähe reisitakse jne. jne.) võib olla nii ja naa, sellest ei olene nii palju.

Irja ütles ...

Aga mis sa arvad Gunnar Aarma öeldust?

Anonüümne ütles ...

Gunnar Aarma lihtsalt kirjutab. Seda mida sülg sihu toob. Nagu teiegi (s.t see pole mingi ülim tōde).

Anonüümne ütles ...

Laps vajab nii lähedust kui lasteaeda ja koolitust. Muidu kasvab kiiva.

ann ütles ...

Jüri Aarmaa on öelnud,et tema isa Gunnar Aarma polnud sensitiiv ega eriliste võimetaga inimene, vaid pigem vahendaja - mees, kes luges palju ja korjas kokku igasugu vaimseid õpetusi ning valgustas nendega siis rahvast. Nõukogude ajal ja eesti aja päris alguse, kui sellest teemast veel palju ei räägitud, oli paljudel esiene kuulmine selliste asjadest just Aarma kaudu.

Mäletan, et ise ka noore tüdrukuna kuulsin Aarmat raadios rääkimas. No kõik need põhitõed - et inimese õnnelik/õnnetu olemine oleneb eelkõige temast endast - et see, kuidas inimene mõtleb, mõjutab õnnetu/õnnelik olemist kõige rohkem. Ja see Aarma jutu kuulamine innustas mind väga ja andis kohe nagu tiivad.

Kui aga Aarma või kellegi teise jutt teadmainimese läheb juba detailides nokkimiseks: no et mis sul toas eina peal võiksid olla ("seinal võiks tapeeti mitte olla, küll aga võiksid olla metallist kohrutatud pildid" - mäletan kuskilt), mida sa peaks kindlasti sööma ja mida kindlasti mitte sööma (ja keegi teine teadmamees räägib täpselt VASTUPIDIST juttu) - vat seda detailides nokkimist ma ei oska tähtsustada ega sealt enda jaoks iva võtta.

Siin toodud Aarma tsitaadis minu jaoks iva on see, et väikese lapse ja vanema suhe on lapse kujunemisel väga oluline ja ei tohiks mõelda nii, "ah, viskan lapse kuhugi eest ära ja las siis nemad seal teevad lapsega midagi"(võibolla tõesti oli nõukogude ajal mõtlemine juba niisugune - ja see on tõesti halb ja vale). Samas aga see juhis, mis vanuses tohi /ei tohi last lasteasutusse panna, läheb minu jaoks jälle samasuguseks detailides nokkimiseks nagu "ära seinale tapeeti pane, pane metallist kohrutatud figuurid". Panen seinale ikkagi tapeedi, kui tahan, panen lapse enne 7a lastasutusse - kui ma leian, et ainult kodus olema ta enam ei pea ja et ta sellest lasteasutusest midagi saab.

Ma ei karda, et ma mõne tedmainimese õpetuse detailide mittejärgimisega kõrgemad jõud ära pahandan ja kõik nässu läheb. Ma arvan, et see oluline on ära tabada see põhiiva. Mitte teha endale mõne teadmainimese jutu detailidest mingid käsulauad("Taevas halasta, sa sööd seda - kas sa siis pole kuulnud, et...", "Taevas halasta - sul on laps enne seda vanust lastasutuses, kas sa siis ei tea - ei tohiiii juuuu, nii läheb laps nässu!!!!") või mingi... nagu retsept. Mulle sellised retsepti-inimesed päriselt ei istu, ei tundu väga tarkadena ka.

Triin ütles ...

Olen nõus, et alla 3 - 2,5aastane laps peaks olema kodus lähedase inimesega. Õnneks minul on see võimalus. Suurem laps läks kahe pooleselt aeda, aga mitte täiskohaga. Noorem, 2,1-a laps on mu kahel tööpäeval vanaemaga, aeda läheb ka poole kohaga 2,6aastaselt.
Siiski paljud pered panevad väikelapse hoidu / sõime peale VH lõppu ja kahjuks igapäevaselt hommikust õhtuni. See on tingitud tööleminemise vajalikkusest (raha teenimine, töölalaselt ree peal püsimine). On aga ka nii, et vanem soovib enda vaba aega.
Mina pole lugenud - kuulnud ülekuset laps võimalikult vara kollektiivi panna. Pigem ikka vastupidi. Jah, on lapsi (tean isiklikult ühte juhust), kus KOV soovitas 1,5-a sõime panna, et seal lapel paremad tingimused oma päeva veeta. Kahjuks on peresid, kus ehk tõesti lapsel soovitatav olla spetsialistide järelvalve all. Mis muidugi ei tähenda lapse olemist kümme tundi järjest kollektiivis.

Irja ütles ...

Olen nõus, Triin - mina lastesõimesid ei poolda. Selles mõttes olen nõus waldorf-pedagoogikaga, waldorf-lasteaedades sõimi pole. Üks mu sõbranna aga ütles, et pani oma lapse lasteaeda nelja-aastaselt ja et tema meelest on just see õige vanus :). See on sul õige mõte, et alguses võiks minna poole kohaga, mitte täiskohaga.