„Lumi, lumi, lumi!” hõiskas väike Roosi, kui temaga täna välja läksime. Talle nimelt kohutavalt meeldib lumi - nii seda aknast vaadata kui väljas katsuda. Ja eriti lahe on siis, kui lund näkku sajab. Siis saab lõbusasti kilgata ja „lumi, lumi, lumi!” hüüda.
Aga nii ta oligi, et kui Roosiga välja läksime, siis tuiskas nii kõvasti, et mõtlesin isegi juba tagasi keerata ja koju tagasi joosta. Nii kui ma seda mõtlesin, tuli päike välja ja soojendas nii mõnusasti nagu oleks suvi. Kui lund poleks maas olnud, siis olekski arvanud, et on suvi. Mul hakkas isegi oma mantliga palav ja ma arvan, et Roosil ka oma jopega.
Siiski oli hea, et soojad riided selga panime, sest teel kodu poole hakkas jälle maruliselt tuiskama. Niimoodi:
Roosil muidugi jälle hea meel, et lumi, lumi, lumi. Kodu ees sai veel Peppa kombel poriloigus hüpata ka. See on tal samuti üks lemmiktegevus. Ma süüdistan Peppa multikat kahes asjas: esiteks selles, et ta on pannud Roosi arvama, et poriloikudes hüppamine on hästi lahe (muidugi seda arvaks ta ilmselt ka ilma Peppa multikata), ja teiseks selles vastikus hääles, mida teeb George oma dinosaurusega. Teate küll, see uaaarrhhhh. Roosile meeldib nüüd ka seda George'i dinosauruse häält teha ja ikka mitu korda päevas.
Siin Roosi pärast jalutuskäiku kavala näoga meie maja ees seismas:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar