Käisin linnas. Inimesed rääkisid, et õudus kohe nende rehvidega - inimesed on talverehvid suverehvide vastu ära vahetanud ja nüüd muudkui libisevad. „Muudkui kõks ja kõks,” vangutas üks naine pead.
Meie vanal Audil on veel talverehvid all. Inno pani tänaseks rehvivahetuse aja kinni, aga vaatas siis hommikul aknast välja ja pidi pikali kukkuma. Paks lumi maas! Ei, veel ei saa kuidagi rehve ära vahetada. Võttis töökojaga ühendust ja lükkas rehvivahetuse edasi.
See ootamatult maha sadanud lumi lõi meil õige mitu plaani sassi. Aga sellega ongi nii - parem on mitte plaanida, sest plaanid võivad alati sassi minna. Parem on elada spontaanselt, üks päev korraga. Ega need olulised asjad seepärast tegemata jää. Lihtsalt nendega läheb natuke aega.
Ja hommik oli ju ilus. Kui kella üheksa paiku Katariina kohvikusse jalutasin, et Innole tema sünnipäeva puhul värskeid saiakesi tuua, siis nägin, et Võru linnavalitsuse juures õitsesid lilled lume sees. Tegin neist pilti ja tuju läks kohe heaks. Katariinast ostetud saiakesed olid mõnusad soojad ja nende vastas käsi soojendades läks tuju veel paremaks. Ja veel-veel paremaks läks tuju siis, kui nägin tuppa astudes Inno rõõmsat naeratust. Serveerisin talle ühe värske sooja korbi ja moonisaia ning kõrvale tassi kuuma kohvi. Inno asus neid voodis pikutades nosima ja öösel maha sadanud lumi, mis meie plaanid ära käkkis, ei tulnud enam meeldegi :).
Ülal pilt Võru linnavalitsuse ees lume sees õitsenud lilledest, siin aga meie - veel talverehvidega - auto täna hommikul maja ees:
Ja siin Innole hommikul voodisse serveeritud värske moonisai ja kohvike:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar