teisipäev, 9. mai 2017

Sardiinid Eesti moodi, como sardinhas em Estónia

Sardiinid Eesti moodi.

Kõik sai alguse sellest, et mul oli hirmus kala isu. Just valge kala isu, sest punane kala on mind juba oksele ajanud. Ja konservkalast on ka isu täis. Tahtsin just valget kala. Ja mulle tulid meelde sardiinid, mida Portugalis sai möödunud aastal ohjeldamatult söödud.

Eestis päris sardiine saada pole, aga siin on täiesti olemas väiksemad suguvennad - räimed. Mis on tegelikult sama maitsega. Ehk siis väga head - grillitud sardiinid on Portugali rahvustoit. Aga eestlased söödavad räimesid loomadele või väetavad nendega põldu, sest nad ei oska sardiine toiduks teha. Eestis praetakse neid pannil, mis muudab nad OKSEKS. Väkk!

Ma saatsin Irja koos Roosiga poodi ja nad tõid mulle kilo räimesid. Olgu öeldud, et kilo maksis 1.60 eurot - väga hea hind. See on siis puhastamata räimed.

Nii. Ja siis tegin perele sardiine Eesti moodi, see on siis räimesid, aga samal põhimõttel nagu neid tehakse Portugalis - grillituna. Ja väga nämm oli.

Ma ise ei läbenud oodata ja sõin suurema osa juba ära peale pooletunnist ahjus olekut. Pannil küpsetuspaberi peal. Aga Irja arvas, et võiks veel olla ja siis olid nad ahjus kokku umbes tunni 180 kraadi juures. Ning tulemus oli väga hea - nad olid just parajad sellised, krõbedad süüa. Räim on nii peenike kala, et peale tunniajast küpsemist kõlbab ka sisikond süüa, välja arvatud pea.

Ma proovisin Portugalis mikrolaineahjus ka teha ja tulid ka väga head - 15 minutit kusagil keskmisel võimsusel. Või siis, kes tahab, võib lasta 20 minutit.

Kel muidugi võimalust, võib neid teha päris grillil ja resti peal. Ainult et kuivõrd räim on peenike kala, siis peaks rest ka olema peenikese traadiga ja kitsaste vahedega. Tavalise grillresti peal ei jää räimest suurt midagi järgi.

Maitsestamiseks midagi muud pole vaja teha, kui lihtsalt jämesoola enne ahju panekut peale raputada. Ja Irjale pigistasin tema soovil veel sidrunit kõvasti peale.

Portugalis saime endale lubada luksust ja juua kõrvale Vinho Verde't, see on siis kuiv valge vein, mida serveeritakse hästi külmalt. Portugalis sai selle veini pudeli kätte paari euroga, aga Eestis ma kujutan ette maksab see vein kümme eurot või veel rohkem. Aga nohh, suvel, grillitud räimed valge külma veiniga - super! Kõrvale võib serveerida kurgi-tomati salatit, ja siis soovitan portugalipäraselt õli-veiniäädika kastme, mitte hapukoorega.

Nämm!

P.S. 1.60 eest sai terve pere kõhu täis.

19 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Sinu teadmised absoluutselt igal alal on ikka kadestamisväärsed! Kas sa tõesti tead kedagi, kes teaks kedagi, kes praegusel ajal söödab räime loomadele või väetab nendega põldu? Kui tead, saada kontaktandmed, läkitan talle papist kuld-auraha.
Räim, muide, on eestlaste rahvustoit ikka juba väga ammusest ajast. Rannarahvas teda püüdis, sõi ise igal kombel ja vedas ka sisemaale, kus innukalt osteti. Kusjuures püütakse ja ostetakse seniajani, see kõik ei toimunud pimedal kesk- või kolhoosiajal. Pole ka kuulnud, et keegi oleks oksendanud. Aga noh, mis teha, kui mõnel inimesel on niiiiiiii peen maitse, lausa gurmeelik. Räime saab teha väga mitmel moel, sh pannil praadida. Niisama õli ja või segus, aga võib ka enne jahus ja munas paneerida. Ja hiljem näiteks marinaadi alla panna - veel paarkümmend aastat tagasi oli see viimane sageli ka peolaual, nüüd enam ei viitsita vaeva näha, kergem on angerjapurk avada. Ah et siis restil küpsetatud räimedest on Inno siiski midagi kuulnud? Nojah, aga SARDIIN kõlab muidugi palju peenemalt kui RÄIM. Aga vat mikrolaineahjus "gurmeetoidu" - no et oksele ei ajaks - valmistamine on ikka juba kõrgem pilotaaž, lausa Michelini tärne väärt ettevõtmine.

Inno ütles ...

Miks seda rahvustoitu praegusel hooajal kusagil ei pakuta? Või ma olen pime?

Anonüümne ütles ...

Kalaturul, avatud kalasadamate päeval, Koržetsi kalarestoranis, Viimsi taluturul. Need on kohad minu kodu lähedal, kus alati räimetoitu saab. Kindlasti pole need ainsad kohad Eestis. Küll aga istute teie kogu aeg toas, ehk seepärast polegi silma jäänud?

Inno ütles ...

Kolm kohta terve Tallinna peale ja sedagi mitte iga päev. Tõeline tase, eksole! Portugalis pakutakse sardiine iga nurga peal, igas söögikohas, iga jumala päev. Mina peaks siis Võrust 300 km Tallinna sõitma, et räimetoitu süüa. Naljanumber!

Anonüümne ütles ...

No siis on see pigem Võru probleem. Pärnus pole ka räimest puudust, on nii poes mitmet moodi valmistatud kui ka näiteks restoranis Noot, Rannahotelli restoranis ... Ise teen räime kodus kord nädalas, ei hoia küll ahjus tund aega - parim kala on ikka see mis ei ole üle küpsetatud.

Anonüümne ütles ...

No aga miks sa ei nõua oma armsas Katariina kohvikus, et kus räimed on? Oota, samas mingit teie jumaldatud kilusuppi seal ju pakutakse?! (NB! räim ja kilu ei ole üks ja sama, küll aga mingil ajal tõmbavad kalurid traaliga välja nn kilu-räime, eriti võhikutele selgituseks, et siis kilu JA räime segamini).
Ja tänan küsimast, mina sõin praetud räimi täna Tallinna kesklinnas ühes tavalises kohvikus. Muide, "majandusajakirjanik" peaks olema ka kuulnud, et Eestis on räimepüügi hooaeg ja siis see aeg, kui räime ei püüta. Sama kehtib muude kalade kohta, v. a sardiinid - neid siin meres lihtsalt ei ole. Järjekordne kindel tõendus selle kohta, et sellises jäledas riigis ei ole võimalik elada.

Anonüümne ütles ...

Kas need tund aega küpsenud räimed kõlbavad tõesti koos rupskitega süüa. Pole räime vist oma paarkümmend aastat söönud, peamiselt just sellepärast, et ei viitsi neid puhastada.

Anonüümne ütles ...

Oma eelmisele moraalitsevale kommentaarile lisan, et sa ajasid mulle sihukese räimeisu peale, et kohe homme hommikul ostan turult portsu räimi ja teen nendest matsiroogasid - silgusousti ja silguvormi. No näed - aitäh pean sulle ütlema:)

Anonüümne ütles ...

Räim on ikka väga populaarne tõesti igal pool. Ida-Virumaal süüakse seda palju,samuti söövad sugulased Võrus seda üsna tihti, ka Tartus. Ise Viimsis teeme räime väga erinevatel viisidel: praeme, suitsutame. Praetud kalale saab erinevaid marinaade teha: punast ja lihtsalt äädika-sibula. Ka räime-kartulivorm on menüüs. Mikroahjus räimega haisutada on ikka tase. See,et seda teie maailma ainsas kohvikus menüüs pole, ei tähenda, et teised seda ei teeks ja sellega põldu väetaks. Kuigi jah, kevadeti tomatitaimi istutades,viskan alati peotäie räimepäid istutusauku.
Niiet igati väärtustatud kala.

Inno ütles ...

Praegu peaks olema räimepüügi hooaeg. Ja need tund aega küpsenud kõlbavad tõesti koos rupskitega, midagi puhastada pole vaja. Selles mõttes see grillimine ongi kõige parem. Ja pole ka sel mikroahjus tegemisel midagi viga, enamik restoranides pakutud toitudest on mikroahjus tehtud, muidu ei jõuaks keegi toitu ära oodata. Ainult väga kallid restoranid välismaal ei kasuta mikroahju, vaid tavalist, seal küpsebki toit tund aega. Hiina restoranides ei kasutata mikroahju, seal peenestatakse toit ära ja kasutatakse praadimiseks kuumaks aetud õli, nõnda saab rutem valmis.

Anonüümne ütles ...

Ikka ei väsi ma imestamast, kuidas sa ometi ei väsi oma lollust eksponeerimast. Ma küll ei tea, mida teie Irjaga restoraniks peate, aga need kohad, kus mina käin, kui tekib tahtmine tõesti korralikult süüa (ja muidu meeldivalt õhtut veeta, ka veini juua), küll toitu mikrolaineahjus ei tee. Mis mõttes ei jõua ära oodata? Selge see, et pearooga tuleb oodata korralikus kohas vähemalt pool tundi, sageli kauem, sellepärast ongi olemas eelroad, ja kuni neid naudid, saab küll iga asi pannil või ahjus valmis (eeltöö tehakse loomulikult varem ära, olgu siis liha tükeldamine, prepareerimine-marineerimine-maitsestamine vms, aedviljade jms ettevalmistamisest rääkimata). Kui inimene ei tee vahet just pannilt võetud ja mikroahjust läbi tõmmatud roal, siis ega pole midagi teha, igale oma. Kellele Ruhe, Noa või Telegraaf, kellele Katariina kohvik. Ja muide, mina ei ole saanud Ameerika onult pärandust, lihtsalt teen tööd vastavalt oma haridusele ja erialale, selle eest makstakse normaalselt, nii et võin endale soovi korral üht-teist lubada. Kui tahan, praen kodus räime, kui tahan, lähen korralikku kohta õhtut veetma. Aga sina rõõmusta selle üle, et saad oma pesakonna 1.60 eest toidetud ja et Toidupank teid ikka jutule võtab.

Inno ütles ...

Jumal tänatud, et sulle mingit pärandust pole tulnud! Keskmise Eesti restorani menüüs on mingi 100 asja, sageli erinevad lihad-kalad, külastajaid istub saalis 3-4. See, mida külastaja tellib, pole ette teada. Seltskond tahab road korraga lauda saada. Ma pole küll kusagil näinud mingeid valmis tükeldatud toidu kuhilaid, välja arvatud McDonalds. Toit, kui tegemist pole just sushi, vorstikeste või pihviga valmib ahjus kuskil tund aega, selle ettevalmistamine võtab veel omajagu aega. Isegi kartuli koorimine ja keetmine võtab aega üle poole tunni. Eestis ei jõua keegi nii kaua oodata ja selline söögikoht läheks pankrotti. Sulle teadmiseks, et Eesti restoranides võid sa ainult unistada värskest toidust. Enamik kasutab poolfabrikaate, see on vabrikust tellitud marineeritud või külmutatud eelküpsetatud toidud, need mis poeriiulilgi seisavad ja mille säilivusaeg on mitu kuud kuni aasta. Kui klient tuleb, siis soojendatakse need lihtsalt üles. Ehk sama asi nagu McDonaldsis või Statoilis, aga erinevus on see, et McDonaldsis ja Statoilis üles soojendamiseks ei kasutata mikroahju - seal on nii suur käive, et saab hoida pihve ja vorstikesi kogu aeg pannil ootel.

Isegi neis sinu välja toodud kohtades on toit sügavkülmas, sest muidu läheb see lihtsalt klienti oodates halvaks. Kui klient tuleb ja oma tellimuse esitab, siis võetakse see välja, sulatatakse mikroahjus üles, siis tükeldatakse ja maitsestatakse kui vaja ja siis pannakse uuesti mikroahju. See on isegi hästi. Enamikul juhtudel aga toit lihtsalt soojendatakse üles, pannakse taldrikule ja kaunistatakse ära, selleks kulub 15-20 minutit, mis on Eestis restoranis keskmine ooteaeg. Päris ahjus tehakse toitu ainult kokasaadetes ja seal on ka vahepealt jupp välja lõigatud, sest vaataja ei jõua toidu valmimist ära oodata.

Ma kordan veel, toit valmib ahjus tund aega, lisaks tuleb seda ette valmistada. Ehk pearooga tuleb oodata vähemalt poolteist tundi. Eestis ega terves Baltikumis pole minu teada ühtegi sellist kohta. Ja see, kui sa Eestis mõnes õllekas tund aega oma kärbatanud praadi ootad, ei tähenda, et see on kohapeal valmis tehtud. See pikk ooteaeg tähendab paljudel juhtudel seda, et sinu tellimus kas unustati täita või sai praed külmapist vahepeal otsa ja neid tuleb mõnest suurköögist juurde tellida või kulinaariast ostmas käia.

Kõige värskemat toitu, nii imelik kui see ka pole, saab Eestis töölis-,kooli- ja sõdurisööklates, kus kogused on suured ja iga päev tuleb kasutada värsket toorainet. See toit valmistatakse ette suurköökides, kus pidevalt potid ja pajad podisevad. Ja tulge mulle rääkima, et seal valmib supp või praad 20 minutiga!

Irja ütles ...

See 23:59 tuletab mulle millegipärast väga meelde Mallukat, kes end just natuke aega tagasi oma blogis "esimeseks maailmaks" tituleeris :))) Isegi oma lemmikrestoranide nime ei oska õigesti kirjutada :D

ann ütles ...

Ee, ma imestan lihtsalt, et kirjutatakse lihtsalt tuju ajel (et pole parasjagu tuju seda toitu süüa või nii) mõne toiduaine kohta: "on mind juba oksele ajanud"

Anonüümne ütles ...

Minul tuli ka nüüd räimeisu peale igatahes.

Ainult ühest asjast ei saa ma aru - kuidas see muudab räimede maitset, kui sa Irjale sidrunit kõvasti peale pigistad? :P

Anonüümne ütles ...

Mis nüüd siis jälle häda on, ma ei saa aru? Las inimesed söövad räimi, väga head ja soodsa hinnaga on tõesti. Ja söögu koos luude ja sisikonnaga. Üks Eesti rahvustoitudest on näiteks soolaheeringa peadest jahu-piimakaste, mida söödi keedetud kartulite juurde. Eestlased pole raiskaja rahvas.

Räimedest saab palju häid toite teha. Süte kohal resti peal röstitud räimed külma hapukoorega on muidugi gurmee.

Anonüümne ütles ...

Hmmmm, no ja mis siin siis imelikku on? Meie anname oma kõutsile ikka aeg-ajalt räime ja naabrimehe kass ainult räimedest toitubki. Ja kilu teeme ka vahel sisse. Hea ju leiva peale.

Valgomed Support ütles ...

Ahjus kuivatatud silgud on muidugi uuenduslik söök.

Inno ütles ...

Neid saab oma äranägemise järgi küpsetada. Irjale meeldivad sellised eriti krõbedad, või kuivad.