esmaspäev, 8. mai 2017

Töötusel on kainestav mõju. Sõna otseses mõttes.

Ma olen varsti olnud juba aasta otsa töötu ning ma pole selle aja sees mitte tilkagi alkoholi võtnud.

Ma pole tegelikult juba viimased 12 aastat eriti alkoholi tarvitanud, aga vahetevahel premeerisin end ikka mõne õlle või veiniga. Aga nüüd olen olnud täitsa kuival. Ja tegelikult, kui aus olla, ma ei kurda.

Mitte ühtegi suitsu pole ka teinud. Täna vaatasin poes huvi pärast, palju suitsud maksavad. Ja avastasin, et neid enam vabalt kassast ei saagi võtta. Suitsud on kusagil leti taga, nagu kunagi vene ajal tubakapoodides kaubad ning suitsupakk maksis 3,3 eurot. Ma mõtlesin, et appike, kui ma teeks suitsu, paki päevas, siis kuluks kuus ainult suitsu peale ligi 100 eurot. Sama suur on minu töötutoetus praegu. Khmmm.

Ma olen pidanud juba ligemale aasta saama hakkama 120 euroga kuus. Ja mul on see isegi õnnestunud! Kujutate, ette, eksole. Mina, kes ma kunagi suplesin rahas, kui elasin Tallinnas ja mul oli hea töökoht. Ma teenisin ligi kümnekordset keskmist palka, mitmekordset toonast peaministri palka. Suurem osa rahast läks lihtsalt kõrist alla. Ja ülejäänud investeerisin majja, mille ma lahutuse käigus jätsin eelmisele naisele. Nii et ise lahkusin paljas nagu püksinööp, tulin elama maale ja olen nüüd töötu. Ja vaene.

Aga nüüd, kuhu ma tahan oma jutuga jõuda, ma tunnen end tervise poolest väga hästi. Esiteks pole tööstressi, mis sunniks jooma. Ja naine on ka tipp-topp, kes ei aja jooma. Maal on õhk puhas ja värske. Ja lapsed on muidugi võrratud, nendega askeldades ja tegeledes lähevad päevad ja isegi aastad nii ruttu, et ei pane tähelegi. Ning ei tule seda mõtetki, et võiks juua või midagi säärast. Ma just mõtlesin, et aasta tagasi olin veel perega Portugalis, ja see oleks nagu olnud alles eile. Terve aasta Eestis on läinud linnulennul. Nii et polegi saanud selle vaesuse peale mõelda. Ma tunnistan, et olen elanud päev korraga. Stiilis, et hommikul vaatan, et õhtuks oleks kõik elus ja terved. Muidu vist läheks hulluks. ;)

Nii et kui paari sõnaga oma praegune olukord kokku võtta, siis võib öelda, et olen vaene, aga õnnelik. Ja tegelikult olen ka saatusele tänulik selle võimaluse eest näha elu läbi vaese inimese silmade. Olen paljudele asjadele hakanud hoopis teise pilguga vaatama. Näiteks pean ma äärmiselt vajalikuks toidupanga tegevust. Sest, mis seal salata, hätta võib meist sattuda igaüks. Ja alati pole kohe varnast võtta rikkaid sugulasi või tuttavaid, eriti kui oled neist kaugel eemal.

1 kommentaar:

ann ütles ...

Njaa, hea oleks, kui töötus kõigile kainestavalt mõjuks.

Paraku on meil siin maal aga kõige suuremad joodikud ja suitsetajad just need, kes pole nõuka aja lõpust alates tööl käinud. Nad pole kodutud, korterid olemas. Ostavad oma toimetulekutoetuste (ja mõni ka näit. ema pensioni) eest kärakat ja suitsu, toidu aga jätavad kasvõi ostmata ning ise seda nad toitu ka ei kasvata.