Ma lihtsalt pean seda lugu jagama. Roosi on nii armas. Tuleb minu juurde, käes nukuserviisi tops ja ütleb murelikult: „Emme, aita kärbes!”
Nimelt meile lendas mõni aeg tagasi tuppa herilane ja mina, õrna hingega nagu ma olen, muidugi ei saanud seda herilast ära tappa. Juba siis, kui väike olin, püüdsin kõik tuppa eksinud putukad, kelle kätte sain, tikutopsi sisse ja viisin välja ning päästsin aiavannidesse kukkunud putukaid uppumissurmast. Perekonna viga vist, mu isa tegi niisamuti ning mu Ameerika täditütar Ene läks lausa nii kaugele, et ei lubanud isegi sääski ära tappa. „Püüa kinni ja vii välja,” kamandas ta mu isa, kes oli küll hella hingega, aga mitte nii hella hingega, et hakata sääske kinni püüdma.
Mina ei ole ka sääski kinni püüdnud. Sääse löön julmalt maha, kui ta mu verd imema hakkab. Mingi piir peab ju ometi eksisteerima. Kui putukas mind ründab, siis ta ei ole enam minu sõber :).
No vot, aga selle herilasega läks sedasi, et ma sain ta suure vaevaga tikutopsi sisse püütud ja me lasime ta koos Roosiga ilusti aknast välja. Roosi vaatas seda suurte silmadega. Seletasin, et me aitasime herilast, et herilane saaks ära koju minna, ja arvasin, et sellega on nüüd kõik.
Aga võta näpust. Nüüd on nii, et kui Roosi kärbest näeb, siis jookseb kohe oma väikse topsiga minu juurde ja nõuab, et ma kärbest ka „aitaks.” Mnjah. Kärbsed mind ei ründa ja mul ei oleks nende aitamise vastu midagi, aga neid on pagana raske kinni püüda. Ma täna mitu korda üritasin, Roosi veel jooksis ees ja näitas, kus kärbes parajasti istub, aga iga kord, kui ma üritasin teda topsi sisse püüda, oli kärbes kiirem ja põgenes eest ära. Arusaadav, ega tema ju ei teadnud, mis minu plaan on. Kärbestel on arvatavasti inimestega kurvad kogemused.
Nüüd ma olen sellest kärbse kinni püüdmisest natuke väsinud, aga tore on teada, et mul on empaatiline laps :).
