esmaspäev, 20. november 2017

Erivajadustega laste vanemad on läbi põlenud


Eestis on sellest vähe räägitud, aga see on fakt: erivajadustega laste vanemad on läbi põlenud. Mõned rohkem, teised vähem, aga läbipõlemine on kõigil.

Läbipõlenud vanematelt endilt pole mõtet seda loomulikult küsida, sest üks läbipõlemise tunnus on see, et läbipõlemist ei tunnistata. Rabeletakse nõrkemiseni ja seda rohkem, mida enam ollakse läbi põlenud. Tavaliselt jõuab läbipõlenud inimene haiglasse siis, kui on juba tõsisem tervisehäda, aga siis on tavaliselt juba hilja. Seetõttu on läbipõlemine väga ohtlik ja ühiskonnas tuleks seda osata märgata.

Tegemist pole muidugi ainult Eestile omase probleemiga, aga Eestis on seda rohkem, kuna Eestis on abi erivajadustega laste vanematele pea olematu. Ja isegi selle olematu abi peab vanem ise välja võitlema, keegi ei tule seda pakkuma. Mis on täiendav koormus niigi suure koormuse juures, mis erivajadustega lapsega kaasneb. Kehtib põhimõte nagu Eestis kõigis muudes valdkondades: ise oled kõigis oma hädades süüdi ja pead ise hakkama saama. Vanematel esineb krooniline magamatus, väsimus, depressioon.

Hea näide on Riigikogu liige Tiina Kangro, kes pahvatas, et Hardi Volmer on vaimne värdjas selle peale, kui Volmer tunnistas ausalt, et pole Riigikogus suure poliitikani veel jõudnudki. Loomulikult oli Kangro väljaütlemine selge liialdus, aga see on üks läbipõelmise tunnus: spontaansed vihapurtsatused. Kui aus olla, siis pole ka Kangro Riigikogus olles erivajadustega inimeste heaks millegagi hakkama saanud, mis pole ka ime, kuna ka tema on läbi põlenud ja töövõime on null. Ta ei suudagi midagi teha. Mis näitab, et erivajadustega laste vanemat pole mõtet oma huve esindama valida - nad lihtsalt ei suuda midagi ära teha. Kangro kasutas Riigikogu kohta lihtsalt selleks, et võtta välja hea palk ning osta selle eest kodu Portugali. Isiklikus plaanis on see loomulikult võit, paljudel teistel erivajadustega laste vanematel sellist võimalust pole, kuigi kuhugi Eestist ära tahaks nemadki.

Ma kordan veel: Eestis on erivajadustega laste vanemate olukord väga hull ja üha hullemaks läheb, sest elu läheb iga päevaga üha kallimaks, aga toetused on jäänud muutumatuks juba aastaid. See tähendab, et kõikvõimalikud teenused, isegi transport on üha kulukam. Kulud erivajadustega laste peale on aga kordades suuremad kui tavalapse puhul. Palju kulukam on näiteks ka puhkusele minek, või siis hoidja võtmine.

Eesti ühiskonnas erivajadustega inimeste peale ei mõelda, mistõttu on erivajadustega laste vanemad läbi põlenud ja neist saavad üsna ruttu samuti abivajajad. Erivajadustega inimeste hooletusse jätmisega toodab riik abivajajaid juurde, mis kokkuvõttes läheb väga kalliks. See on tegelikult väga kurb, sest paljud head spetsialistid lähevad kaotsi ajal, mil töötajaid on niigi vähe. Kaotatud tervist enam tagasi ei võida.

Lõppu veel lisan, et ka erivajadustega laste hooldusasutuste töötajad on läbi põlenud, seetõttu esineb hooldusasutustes palju vägivalda.

Eestis on läbi põlenud ka lasteaia ja koolide õpetajad, see on suur probleem, aga sellest samuti ei räägita. Inimesed krabavad omale üha rohkem tööd, et toime tulla ja ära elada, aga tegelikult on see puhas jama ja kurjast pikemas perspektiivis.

Kommentaare ei ole: