Ja siin meie tänane pidusöök, mille Inno just valmis sai! Vana-aastaõhtu on meie jaoks mõnus perega koosolemise aeg, kus nagu jõuludegi ajal mitte kuhugile ei kiirustata. Lihtsalt ollakse perega koos, süüakse häid asju ja vaadatakse häid filme. Ma ei ole kunagi aru saanud inimestest, kes tunnevad vajadust sel õhtul kuhugile välja minna ja võõraid inimesi kallistada. Noortest saan ma aru, sest nemad alles otsivad endale elukaaslast, aga pereinimesed? Ju otsivad siis nemadki uut ja paremat :).
Minu lapsepõlvekodus oli vana-aastaõhtu samuti rangelt perega koosolemise aeg. Isa tegi nagu jõuluõhtulgi sealiha ja ahjukartuleid, mida siis kõik koos rõõmsasti sõime. Kuna jõuluvana oli juba jõuluõhtul ära käinud, siis näärivana ei tulnud. Vaatasime telekast midagi lahedat ja kui kell lõi 12, siis avas isa šampuse ja valas meile kõigile. Seejärel pani ta mantli selga ja läks, šampusepokaal käes, tänavale, et ka naabritele head uut aastat soovida. Meie tänaval oli selline tore traditsioon, et naabrid tulid alati välja ja soovisid teineteisele pokaale kokku lüües head uut aastat. Ema tavaliselt õue ei tulnud, aga mina läksin koos isaga alati. Nüüd soovime homme head uut aastat meie kortermaja toredatele tädidele. Üks tädi on meil tõeline kullatükk, tõi meile tänagi purgi õunakompotti ja purgi hapukurke :).
Aga nüüd on ülim aeg asuda Inno valmistatud turska ja merikokre sööma! Imeilusat vana-aastaõhtut teile, kallid lugejad ja sõbrad, kõikide soovide täitumist! Meie tõstame täna pokaali uutele seiklustele, mis meid algaval aastal ootavad. Millised need täpselt olema saavad, seda ma veel ei reedaks, sest siis on põnevust. Üks on kindel - ootame teid jätkuvalt siia, oma kohvikusse külla. Aitäh, et olemas olete!
Siin pildike Inno tehtud vahemere stiilis salatist:
