Paradigma muutus majanduses: inimesed on tähtsaim kapital. Aga kahjuks mitte Eestis.

Väljavõte Economisti veebist.

Economist kirjutab sellest, kuidas inimesed on majanduses kõige tähtsamad, mistõttu on riikide majandusliku edu võti haridus. Mida rohkem panustada haridusse, seda edukam on riik - ainult haridusel põhineb Kagu-Aasia majandustiigrite edu.

Aga see pole ju alati nii olnud, et haridus on kõige tähtsam. Need, kes elanud Nõukogude Liidus, teavad seda hästi - taksojuht või kelner teenis rohkem kui insener.

Paarsada aastat tagasi, mil hakkasid kujunema Marxi teooriad, oligi inimene majanduslikus mõttes tühi koht. Kõige tähtsamad olid masinad ja seadmed ehk töövahendid, mis Marxi teooria kohaselt olid kõige alus ning selleks, et kontrolli enda kätte haarata, tuli töölistel töövahendid - vedurid ja autod - enda kätte saada. Kui mitte rahumeelsel teel, siis vägivallaga.

Nõukogude Liit viis ellu Marxi teooriad praktikas ja oli hea näide sellest, kuidas pelgalt töövahenditega ei osatud lõpuks enam midagi peale hakata. Töölistel olid kõik labidad, traktorid ja vedurid käes, aga see ei viinud lõpuks enam elu edasi. Miks? Sest majanduses muutus olulisemaks inimene, tema mõistus ja loovus.

Inimene ja tema loovus on asendamatud, see on jumalik alge, ainus, mida masinad ei suuda asendada ja paljundada. Kui räägitakse tehisintellektist, siis põhiliselt võtmes, mis puudutab mehaanilisi operatsioone, näiteks malemängu, kus masinad on juba aastakümneid inimest võitnud ja kaotanud sellega malemängu ilu ja võlu. Ent masinad ei suuda (vähemalt mitte praegu) luua, uusi asju välja mõelda - seda suudab ainult inimene. Selleks, et luua lihtsaid masinaid, pole inimest vaja, aga selleks, et luua nutikaid masinaid, on vaja inimest. Kui veel autode tootmise taga olid põhiliselt masinad ja tänapäeval nutikad masinad, siis Facebooki, Google'i ja paljude teiste kaasaja edulugude taga on jätkuvalt inimene oma loovusega.

See, inimese tähtsus seletab ka seda, miks tänapäeva maailmas käib võistlus inimeste pärast, miks edukad riigid investeerivad teistest rohkem haridusse ja miks taotletakse inimeste heaolu - sest see tõstab loovust. Kui vaadata Eestit, siis on täidetud ainult üks punkt - haridus, ja sedagi ainult osaliselt, mis puudutab alusharidust. Edasi, kõrghariduses on juba sügavad lüngad ja edasine doktoriõpe lonkab juba kõvasti. See tuleneb samuti nõukogude ajast, kus tähtsaks peeti alusharidust, et inimesed suudaksid masinaid opereerida. Inimesed olid masinate jaoks, mitte vastupidi. Teadus polnud enam üldse oluline, see oli üksikute nn friikide pärusmaa. Nõukogude Liidus oli komme, et olulised teadusavastused nagu tuumapommid varastati välismaalt - selleks oli loodud võimas salapolitsei KGB. Eestis valitseb laias plaanis sama mentaliteet. See on põhjus, miks Eestis pole sündinud suuri edulugusid, miks Eestis pole leiutisi ega patente. Miks Eesti areng on pärast taasiseseisvumisele järgnenud lühiajalist hüpet seisma jäänud. Kõik, mis kopeerida oli võimalik on ära kopeeritud ja sealt edasi enam minna ei osata.

Mis inimeste heaolusse kui kaasaja majanduse ühte nurgakivisse puutub, siis selles vallas on Eesti jätkuvalt arengumaade tasemel, kus on väike hulk nn edukaid ehk eliit ja suur hulk inimesi, kes vaevu ots-otsaga kokku tulevad. Aborteeritakse jätkuvalt kolmandik lastest, seda majanduslikel põhjustel. Euroopa Liidus on Eesti sotsiaalvaldkonna kulutused ehk investeeringud inimestesse kõige pisemad - selle vaikivateks tunnistajateks on tänavatel vastu tulevad hambutud ja vigased inimesed. Selliselt ühiskonnalt pole kaasaja majandust arvestades mõtet lootagi midagi suurt. Kuni riik kohtleb oma inimesi nagu harjavarsi, pole lootustki, et sealt kunagi mingi pauk tuleb. Oma olemuselt ja struktuurilt on Eesti tüüpiline koloniaal- ehk banaanivabariik, mis on võimeline heal juhul tootma banaane.