Kuidas minust sai kesik

Väljavõte Kroonika veebist.

Käesoleva uudise valguses, ja ma pean täpsustama, et ma pole kunagi varjanud, miks mulle sümpatiseerib Keskerakond, tahaks veidi seletada, kuidas minust sai kesik. Sest, kui aus olla, siis veel 10, või isegi 5 aastat tagasi poleks ma uneski näinud, et minust võiks saada Keskerakonna liige, või kesik, nagu Keskerakonna liikmeid kutsutakse, ja nagu olen ka märkinud, oleks ma ilmselt peksa andnud sellele, kes oleks öelnud, et minust saab kord Keskerakonna liige.

Aga nagu ikka, juhtub imesid ilmas. Samasugune ime, nagu oli see, et ma Irjaga kohtusin. Ja ma ei väsi kordamast, et see oli suur ime, sest sedavõrd sobivat, ja armastavat kaaslast leida on nagu loteriivõit. Mis iseenesest on ka ime. Leida nõel heinakuhjast. Aga see on võimalik! Ma ütleksin, et vaja on püsivust, ja tegelikkuses on asjalugu selline, et kui on püsivust, siis on ka õnne. Vähemalt minu kogemus ütleb nii.

Niisiis. Pärast Irjaga kohtumist olin justkui uuesti sündinud. Päris tõsiselt. Julgesin olla mina ise. Ja vaadata maailmale värske pilguga. Nagu väike laps, kes uuesti maailma avastab ja õpib seda tunda. See on väga erakordne kogemus. Mingist hetkest elu otsast alata. Jätta kõik see vana, roosamannavahune, ja kokku jooksnud, või kinni jooksnud asi sinnapaika, tulla uuesti tagasi mingisse hetke, ja alustada sealt uuesti.

Mina alustasin sisuliselt lapsepõlvest, sest, mis seal salata, mul pole olnud lapsepõlve. Juba väiksest peale olin ma sunnitud olema