Minu isa - radikaalne feminist

Mul on olnud õnne, sest ma olen feministi tütar. Aga ma ei räägi oma emast. Ma räägin oma isast, 1927. aastal sündinud mehest, kes oli sügaval veendumusel, et naistel peavad olema samasugused õigused ning võimalused nagu meestel ja elas kõikidele minu edusammudele südamest kaasa. Kuna sain isalt kaasa teadmise, et piire ei ole, sa võid saavutada, mida iganes soovid, siis olen siin elus alati enesekindlalt oma teed käinud ja oma unistusi teoks teinud, täpselt samamoodi nagu mu kaks vanemat venda.

Tänu isa kirglikule armastusele kirjanduse, eriti inglise kirjanduse, vastu sai minust luuletaja. Niipea, kui raamatute vastu huvi tundma hakkasin, pistis ta mulle pihku raamatuid ja mitte lasteraamatuid, vaid klassikat, mida ta ise juba lugenud oli. Mäletan, millise kirglikkuse ja kaasaelamisega rääkis ta mulle oma lemmikkirjanikest ja kuidas ma neid siis kohe lugeda tahtsin. Charles Dickens, Victor Hugo, John Galsworthy, Guy de Maupassant, Honore de Balzac, P.B Shelley, Aldous Huxley ja nii paljud teised - isa oli läbi lugenud terve maailmakirjanduse klassika; Vorkuta vangilaagris, kus ta kaheksa aastat veetis, oli palju aega ja hea raamatukogu.

Isa ei öelnud mulle kunagi, et sina oled tüdruk, mängi tüdrukute asjadega. Esimesed mänguasjad, mille ta mulle oma kätega valmistas, olid väike puukoorest paat ja pajuvitsast vibu. Mäletan siiani, kuidas ta õpetas mind vibu laskma. See huvitas mind palju rohkem kui vanatädi kudumisõpetus :) Olin üldse selline poisilik tüdruk ja mulle meeldis nukkude asemel autode ja mängupüstolitega mängida. Ja naabripoistega jahti, piirivalvet ning pätti-politseinikku. Isa vaatas seda kõike heatahtliku muigega ega rääkinud mulle kunagi, mis on siin elus naise roll või ülesanne. Nagu tema sellest aru sai, siis valis oma rolli ja ülesande siin elus inimene ise. Talle näiteks meeldis väga süüa teha ja mu ema oli väga õnnelik naine, sest isa sidus endale hea meelega iga päev põlle ette ja võlus köögis, mida oma territooriumiks pidas, iga päev välja isuäratavaid hõrgutisi. Mu ema ei pidanud ühelgi päeval süüa tegema.

Isa oli muidugi jälle oma ema, Võrumaa ühe esimese (kui mitte kõige esimese) naiskoolidirektori Julie Eveline Vaheri poeg. Ka tema isa, Tartus mitu maja ehitanud ettevõtja Gustav Eduard Vaher, oli väga edumeelne mees. Isa rääkis uhkusega, et tema isa ei tõstnud kunagi tema ema peale häält ega piiranud mingil moel oma naise võimalusi end karjäärialaselt teostada. Juliel ja Gustavil oli kolm last, kaks tütart ja üks poeg (minu isa) ning oli päevselge, et ülikooliharidus antakse kõigile kolmele, mitte ainult pojale. Samas  Julie Eveline isa oli küllaltki tagurlik, ütles oma õpetajaametist unistanud tütrele „milleks naistele haridus”, aga õnneks Julie ehk Juuli ei kuulanud teda ja läks ikka Tartusse õpetajaks õppima. Isa rääkis sellest samuti uhkusega. Juliest saigi Tartus õpetaja ning kui ta Võrumaale tööle tuli, siis töötas esmalt algklasside õpetajana ning hiljem sai tast Osula kooli juhataja ehk direktor. Ta kandideeris kolme mehe vastu ja võitis. Sellestki rääkis mu isa, tema poeg uhkusega.

Ma usun, et mu isast sai feminist tänu sellele, et ta oli nii targa ja tubli naise poeg. Kui ma nüüd Janek Mäggi seisukohti kuulan, siis mõtlen paratamatult sellele, et huvitav, millisest perekonnast küll tema tuleb. Milliseid väärtushinnanguid talle lapsena sisendati? Kuidas jõudsid temani arusaamad, et põllul sünnitamine on normaalne ning et vägivalla üle võib nalja visata?

Tundub uskumatu, et selliseid seisukohti väljendab nii noor mees. Minu isa, kes oleks sel aastal 91. aastaseks saanud, on tema kõrval radikaalne feminist.

Ja mul on nii kahju, et me ei saanud rohkem koos olla, sest ta oli must viiskümmend aastat vanem ja suri, kui mina olin kolmekümneaastane, aga mul on ka nii-nii hea meel, et ma seda inimest tundsin. Et ta oli mu elus ja sai mu parimaks sõbraks ning õpetajaks.