pühapäev, 7. oktoober 2018

Mis ma ise oma kurdiks jäämisest arvasin



Inno siin kirjutas sellest juba pikalt ja laialt, aga mina kartsin kõige rohkem seda, et mu kõrvakuulmise langus on pärilik. Nimelt mu vanavanaisa Samuel Konrad oli ka kurt. Isa rääkis mulle sellest juba siis, kui ma laps oli. Et tema vanaisa Samuel ehk Vana Saamu, nagu teda kutsuti, olnud vanaduspõlves praktiliselt täitsa kurt ja talle tuli kõrva sisse karjuda. Siis ma võtsin seda lõbusa loona, aga kui see mulle nüüd, paar kuud tagasi jälle meelde tuli, siis tuli kananahk ihule ja ma ei saanud õieti magadagi. Mõtlesin, et ma võin ka ühel päeval olla Vana Irja, kellele tuleb kõrva sisse karjuda :D

Aga kuidas Samuel kurdiks jäi? Lihtsalt. Nagu isa rääkis, olnud tema isal, mõisa kupjal Juhan Vaheril kombeks oma poega kõrvust valusasti sakutada. Oma naist peksis ta ka koerapiitsaga, aga see on teine lugu. Samueli sikutas ta igatahes kõrvast ja isa kahtlustas, et sealt see kurtus tuli.

No mind ei ole keegi kõrvust sakutanud, nii et ma ei teagi, miks ma arvasin, et see kurtus pärilik on. Igal juhul ma seda arvasin. Hirmul on suured silmad.

Nüüd ei teagi, kuidas suure õnne pärast elada või olla. Ma kuulen jälle! Aga lõhnaõli enam kõrva taha ei lase, seda ma teile luban!

Pildil minu isapoolsed esivanemad: paremalt esimene mõisa kubjas Juhan Vaher, tema pojapoeg (minu vanaisa) Gustav Eduard Vaher, tema poeg Samuel Konrad Vaher, lapsed, Samueli naine Miina Hanniotti ja Juhani naine Katre.