Nõuka ajal taheti must teha venelast, nüüd tahetakse must teha naist

Vilka Kiisler leiab, et naine on uus mees, väljavõte Postimehe veebist.

Euroopa Liidu puhul armastatakse öelda, et see põhineb demokraatlikel väärtustel ja et seda liitu ei saa seetõttu võrrelda Nõukogudude Liiduga, mis oli autoritaarne režiim.

Ok, võibolla on see tõesti tõsi. Vabadusi on Euroopas rohkem. Aga, üksikisiku tasandil ei pruugi vahet olla. Nõuka ajal ma tundsin, kuidas minust kujundati nn nõukogude inimest ehk venelast. Euroopas aga tunnen, kuidas minust tehakse nn euroopa inimest - naist.

Vene ajal ma ei tahtnud muutuda venelaseks ja seetõttu sai minust Eesti iseseisvuse ja hiljem Isamaa erakonna veendunud toetaja. See tuleb asjaolust, et ma ei salli, kui mulle midagi peale surutakse. Kui mul ei lasta olla see, kes ma olen. Ma ei taha olla venelane, kuigi see oleks olnud nõuka ajal lihtsam vastupanu tee ja paljud seda teed ka läksid. Liitusid komparteiga ja rääkisid vene keeles, nii nagu näiteks Andrus Ansip. Ma olin pigem nagu Lembitu, või Madisson, kes võitlesid selle eest, kes nad olid. Lembitu pidi alla vanduma, aga Madisson sai oma tahtmise.

Ma arvasin, et Euroopa toob kaasa oodatud õnne ja vabaduse. Aga nii ei läinud. Ma tundsin juba varem ja tunnen üha rohkem, kuidas mulle surutakse peale uut asja - naiseks muutumist. See väljendub mõnes lihtsas asjas, näiteks selles, et mees ei või enam ise maja ehitada - kui sa just pole väljaõppinud paberitega ehitusmees. See sarnaneb väga nõuka ajaga, kus perele uue korteri saamiseks pidid minema ehitusele tööle. Aga Euroopas on asi tõsisem. Miks see nii on, selles õnnelikus ja vabas Euroopas, on raske aru saada. Selline lihtne asi nagu perele maja ehitus, millega on mehed tuhandeid aastaid hakkama saanud, mis on olnud meeste pärusmaa, on nüüd meestelt ära võetud. Mu isa ehitas maja oma kätega, samuti vanaisad, vana-vanaisad jne. Nii kaua kui mälu kestab. Kõik ehitasid. Mina olen esimene, kes ei saa midagi ehitada, kellel ei lubata. Ma olen surutud, vägistatud kuhugi laua taha, eeldatakse, et käiksin ilusti riides, näeksin hea välja, oleks lõhnastatud, ilusa soenguga, et siis selle abil raha teenida ja siis selle rahaga minna mõnda firmasse, kus tegeletakse majade ehitusega.

Aga mis me räägime majadest. Tegelikkuses ei või mees isegi enam torusid või lampi vahetada või elektrijuhet vedada. Isegi autot ei saa mees enam remontida. Või muid seadmeid. Mis siis mehele on jäänud? Nagu öeldud, olla ilus. Ehk siis - olla naine.

Mehe mõõdupuuks pole enam see, mitu maja sa oled oma kätega valmis ehitanud, vaid see, milline sa välja näed. Ning ausalt öeldes ma vahepeal isegi proovisin seda - olla nagu naine. Ma lasin end süsteemil kaasa vedada. Sest ma uskusin, et see on hea. Et ma saan õnnelikuks ja vabaks. Sest nii räägiti. Mis on huvitav, sest kommunismi juttu ma nõuka ajal kunagi ei uskunud, aga seda Euroopa juttu hakkasin uskuma. Ma hakkasin end sättima, kasutasin meestele mõeldud kosmeetikat, lasin teha soenguid, ostsin omale kenad kostüümid. Tegin maniküüri ja pediküüri. Ja ühel hetkel tundsin isegi veidrat tõmmet meeste suhtes. Käisin juba geibaarides vaatamas. Ehmatusega märkasin, et olen muutunud naiseks. Kes ei saa enam millegagi hakkama, ei peagi saama. Kelle ainus eesmärk on näha hea välja ja olla hästi jutukas. Ja mis peamine, selle eest maksti küllalt hästi. Palju enam kui nn meeste ametites. Olime kõik naised kontoris, tšättisime, jõime kohvi, ja õhtuti veini, tegime peeneid suitse. Ja pärast kasutasime teineteist masturbeerimiseks, nagu naised. Tundsin isegi seda, kuidas mu peenis hakkas kokku kuivama ja mul kasvasid väiksed rinnad. Ning hääl muutus peenemaks.

Kui seda ühel päeval, ühel hetkel märkasin, sellest aru sain, siis oli päris õudne. Algatuseks soetasin suvila metsa sisse ja hakkasin sinna maja ehitama. Oma kätega. Nii et keegi ei näinud. Tahtsin uuesti tagasi meheks. Tuletasin meelde oma vanad oskused. Lihased hakkasid uuesti kasvama.

Kui vaatan praegu käimasolevaid protsesse nii Eestis, USA-s ja mujal, mille kohta öeldakse, et on arusaamatu, mis toimub, et areenile tõusevad sellised nähtused nagu Donald Trump ja EKRE, siis mina saan sellest väga hästi aru. Pole saladus, et nii Trumpi kui EKRE taga on põhiliselt mehed. Minusugused mehed. Kes tunnevad end survestatuna, aga kes ei taha muutuda naisteks. Ja kes on otsustanud midagi selleks ette võtta.

Paljud ei saa sellest võibolla tõesti aru, aga mina saan.