Käisime siis Roosiga täna üle hulga aja väljas. Tema oli samuti tükk aega nohune ja köhane ega pääsenud ka kuu aega toast välja. Nüüd oleme mõlemad terved ja mõtlesime, et võiks välja minna. Õnneks oli Inno selle mõttega päri ja ütles, et teda ongi see pidev poe vahet traavimine ära väsitanud. Et minge nüüd teie vahelduseks.
Mõeldud-tehtud. Panime end soojalt riidesse ja kappasime entusiastlikult välja. Trepikojas kohtasime naabrionu, kes hoiatas, et väljas on väga libe ja sajab nõelteravat vihma, aga see meid ei heidutanud. Kui inimene on kuu aega toas passinud, siis ta on üsna kurt ja pime selliste hoiatuste suhtes. Nonii. Ust avades oli esimene instinkt tuppa tagasi pageda, kuna tibutas tõesti vastikult, aga Roosi oli juba lund näinud ja seisis sellele mõttele kategooriliselt vastu. Tema tahtis lume sees hullata, mida ta meie jalutuskäigu ajal korduvalt teha sai.
Naabrionu hoiatus vastas tõele - teed olid tõesti maru libedad. Kukkusin kaks korda ja Roosi üks kord, aga õnneks mitte hullusti. „Nüüd me oleme nagu kaksikud!” hõiskas Roosi end maast üles upitades. Edaspidi kõndisime ettevaatlikumalt ja hoidsime üksteisel käest kinni. Teed olid kõik liivatamata, nagu oleks talv taas ootamatult tulnud.
Inno palus, et teeksime Võru linna keskväljakul toimuvast tantsupeost ka pilti. Hüva, aga kus see tantsupidu siis oli? Keskväljakul oli ainult paar rahvariietes naisterahvast ja needki passisid lõdisedes ühe vihmavarju all. Mingi laat seal nagu oli, aga kaupmehed hakkasid juba asju kokku pakkima. Kella ühe ajal. Arusaadav, kes see ikka tahab nõelterava vihma käes kaubelda. Eriti kui veel ostjaid pole. Inimesi oli vähe ja need, keda nägime, kõndisid jooksujalu. Tahtsid ilmselt kiiresti koju saada.
Meie aga suundusime Maximasse, kust meil oli plaan endale mõned uued mänguasjad osta. Kuna Inno oli eile poes käinud ja naasnud toidukottidega nagu koormakandja eesel, siis süüa meil vaja polnud. Ainult mänguasju. Roosi soovis endale uusi hatchimalsi munakesi. Maximas tabas meid tore üllatus - kõik mänguasjad olid 50 %-lise allahindlusega ja nii sai Roosi endale sealt lisaks hatchimalsidele veel ühe pikmipopsi, poniüllatuse ja shopkinsi mänguasja. Ta oli väga rahul.
Pärast seda jalutasime rahulikult koju tagasi. Stopp, valetan. Kiirustasime, sest Roosi tahtis oma uusi mänguasju lahti teha. Viisin ta koju, kus nad issiga seda kohe tegema hakkasid, ja läksin ise veel Katariinasse, et sealt homseks moonisaiu osta. Õnneks ei olnud veel moonisaiad otsas.
Selline see minu esimene väljaskäik oligi. Ilm oli kehvapoolne, aga tuju oli samas väga hea :).
Pildil Roosi täna Võru kesklinnas lume sees hullamas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar