Ma ütlen teile ausalt, et mul ei ole ühelgi aastal sellist jõulutunnet olnud nagu sel aastal. Lapsepõlves jah, aga pärast seda ei ole pikki aastaid olnud. Detsember on alati kuidagi närveldades mööda läinud ja see õige jõulutunne on selle närveldamise sisse ära kadunud. Ja ma ei saanud kunagi aru, miks.
Nüüd saan. Ma ei ole nimelt juba üle kuu aja poes käinud. See ei ole olnud vabatahtlik valik. Ma jäin lihtsalt oktoobri lõpus nii haigeks, et ei pääsenud enam toastki välja. Või ok, oleks pääsenud, kuna mul tekib haigeks jäädes pöörane tegutsemistahe ning ma oleks valmis minema maailma lõppu, aga Inno ei lasknud. Ütles, et puhkad kodus, ja hakkas ise poes käima. Alguses olin vastu, sest ma tean enda arvates kõige paremini, mida poest vaja on, aga Inno oli kõigutamatu. No ja ega see tark tegu oleks olnud, välja minna, sest mul oli kohutav köha, isegi öösel ei saanud magada. See ei oleks üldse tark tegu olnud. Passisin siis niisama kodus ja usaldasin südamevärinal Innot. Vaatasin kodus vanu Hollywoodi filme ja jõin teki all teed.
Ja tuli välja, et Inno saab poes käimisega hakkama sama hästi või veel paremini kui mina! Tõi mulle kõiksugu isuäratavaid sööke, mida ma ise poleks osta osanudki, ja isegi ajakirju. Isegi Roosi üllatusmuna ei unustanud osta. Olin täitsa üllatunud kohe :D Ja mulle hakkas see kodus passimine nii väga meeldima, et ma unustasin oma pöörase tegutsemistahte täitsa ära ja olin rahus haige. Nüüd, novembri lõpul, tuli uus viirus otsa ja põdesin selle ka rahumeeli kodus teki all ära. Vaatasin järjest ja suure naudinguga ära Netflixi kõik
Orange is the New Black osad ja naersin kõva häälega
Grace & Frankie uusi osi vaadates
(mulle nii meeldivad Jane Fonda ja Lily Tomlin!). Mängisin Roosiga peitust ja joonistasime koos päkapikke. Tellisin endale Postimehe ja Õhtulehe ning lugesin neid voodis kohvi juues. Blogida ei jaksanud, aga see on ka täiesti loomulik - ma olin ennast ikka totaalselt ära kurnanud. Õnneks Inno sai sellest aru.
Nüüd hakkan tasapisi iseendaks saama ja tegin ka väikese argliku väljaskäimise katse. Korraldan nimelt juba aasta aega Võru Stedingu maja luuleõhtuid ja 4. detsembril käis esinemas Jan Kaus. Pikk puhkus on mulle hästi mõjunud. Tunnen, kuidas mõte liigub palju ärksamini ja hommikul ei ole enam raske voodist üles tõusta. Köha ja nohu enam ei ole, ka pikalt kestnud väike palavik on ära kadunud. Ja jõulutunne on tekkinud, see lapsepõlvest meeles hea ja helge, küünla- ja piparkoogilõhnaline jõulutunne. Kahtlustan, et see on seotud sellega, et ma ei ole nii pikalt poes käinud ja jõulueelsete poodide üleküllus ei ole seda tunnet ära tapnud. Mis on väga mõnus.
Nüüd ma enam ausalt öeldes ei kipugi poodi. Las Inno käib, ta saab nii hästi hakkama. Isegi jõulukingid tellisime lastele XS Mänguasjade veebipoest juba novembri lõpul ära. Küll on plaan minna Roosiga postkontorisse jõulukaarte ostma. Ja kodulähedasse toidupoodi lähen muidugi ka mingi aja pärast. Aga mitte suurde poodi. Seal on praegu nii palju inimesi ja liiga palju asju. Mina aga tahaks vaikust ja rahu ning lihtsalt mõnusat olemist. Et ei oleks väga palju valikut :)
Ka kodu ei kavatse ma sel aastal üle kaunistada, see tapab samuti jõulutunde ära. Akendele küünlad, nende kõrvale mõned päkapikud ja inglid, väike kuuseke, üksik karrake... ja piisab :)
Ühesõnaga -
less is more on tõesti tõsi. Ja haigena ei tohi väljas tuterdada. Selles suhtes on perearstid ikka väga puusse pannud, kui soovitavad tatiseid ja kuni 37, 3 palavikuga lapsi lasteaeda viia. Haigused, olgu nad nii väikesed kui tahes, tuleb kodus välja ravida, sest muidu saavad neist kroonilised põletikud kogu eluajaks. Mina seda nõuannet ei järginud, mõtlesin ka, et väike palavik, tühiasi. Pärast olin siruli voodis ja köhisin endal peaaegu et kopsud välja.
Pildil jõulud Lissabonis, 2015. aastal. 2016 ja 2017. aasta jõulud olime Eestis.
