Hei jälle! Oleme jätkuvalt Hispaanias. Eile ööbisime Zaragozas, mis on päris suur linn, ja Inno läks päris närvi, sest ei saanud mitte midagi aru sealsetest teeviitadest ja parkimisega oli ka igavene häda. Ja kõik autojuhid olid hirmus närvis, kõigil oli hästi kiire. Katsu siis ise rahulikuks jääda, eks ole :D Otsustasime, et edaspidi ööbime ainult väikestes linnades, kus pole nii närvilist õhkkonda ja nüüd olemegi ühes sellises, mille nimi on Calatayud. Käisime kohalikus Aldi poes süüa ostmas ja tegime oma hotellitoas väikse pikniku.
Ilm on ka mõnusalt soe, 19 kraadi. Inno oli närvis ka sellepärast, et talle ei meeldi külm ja eile õhtul oli Zaragozas ainult 14 kraadi ning puhus külm tuul. Inno jaoks on see juba jube külm. Samas kampsunit ta selga panna ei tahtnud, jonnis. Tuletasin talle siis meelde, et Eestis on veel külmem, aga teda see eriti ei lohutanud :D Ütles, et tahab juba kiiremini Extremadurasse jõuda, kus on täna 22 kraadi. No ülehomme, esmaspäeval jõuamegi :) Jääme sinna nädalakeseks ja siis vaatame, mis edasi.
Muidu on kõik hästi. Eesti tatt hakkab ninast ära kaduma, peaaegu üldse ei ole teda enam. Mingid väiksed vaevused veel on, aga noh, need kaovad ilmselt ka varsti ära. Eestis oli valus kanna peale astuda, ilmselt mingi närvipõletik, seda pole enam üldse. Aga mul polnudki kõige hullem - üks hea sõber ei saanud kuu aega liikuda jala närvipõletiku pärast ja alles nüüd on hakanud vaevaliselt rulaatori abil liikuma. Jajah, Eesti kliima on karm, niidab su kohe jalust, kui natuke külma saad. Ja kui juba end natuke paremini tunned, siis tuleb uus viirus ja niidab su, hoplaa, uuesti jalust. Hästi ettevaatlik pead kogu aeg olema, aga no kogu aeg ei saa ju ettevaatlik olla, nii kaob elamise mõnu ära.
Kõrv ka natuke vilistab veel, aga siingi pean õnne tänama - teisel sõbral oli lausa nii hull kõrvapõletik, et kerkis 39 palavik ja kõrvast hakkas verd tulema. Mul kadus lihtsalt ühest kõrvast kuulmine ära ja kõrv hakkas kumisema, pulseerima, sahisema ja vilistama, vahepeal kõik läbisegi. Uhh, õudne. Inno oli vahepeal täitsa hädas, sest pidi kogu aeg röökides rääkima ja telekas ka möirgas, sest ma muidu ei kuulnud :D Karm värk see Eesti kliima :D
Nüüd siis pikutame siin oma Calatayudi hotellikeses, sööme ja tunneme end mõnusasti. Juulikesel on kõik lööbed ära kadunud ja näoke on päikest saanud. Roosil ka. Mina ei tunne end samuti peeglist ära, täitsa jumekas olen juba. Nii et ütleme ausalt - see reis on meile hästi mõjunud :) Päike ikka tervendab inimest, midagi ei ole teha. Kui ei ole päikest, siis ei ole tervist.
Homme põrutame siis jälle edasi ja vaatame, kuhu me õhtuks välja jõuame :)
Pildil Inno ja Roosike täna Calatayudi kaubanduskeskuses kohvi- ja koolapausil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar