ZARAGOZA, 29. märts
Jälle pean mõtlema Eestist. Ma lugesin, et pühapäeval on meeleavaldus. Vabaduse eest ja valede vastu. Aga sisuliselt ikkagi EKRE vastu.
Minu sõber Jürgen võitleb natside vastu ja EKRE vastu ka. Ja kirjutab sellest hästi, nagu ta ikka kirjutab. Naljakas, esimest korda olen Jürgeniga erineval poolel, sest mina valisin EKRE. Ma ei mäleta, et me kunagi erineval poolel oleksime olnud. Mõtegi sellest tundub naljakas. See oleks, noh, ma ei tea, nagu olla iseendaga erineval poolel, aga jah. Ma valisin EKRE.
Miks ma valisin EKRE? Ma valisin EKRE, sest mulle meeldisid ja meeldivad ikka veel nende värskus ja entusiasm. Et nad tulid välja ideedega, millega keegi teine enne välja ei olnud tulnud. See omastehooldajate miinimumpalk näiteks. Mitte keegi teine polnud sellest enne kõnelenud, puuetega inimeste koormatud hooldajaid väärilisteks pidanud. EKRE pidas ja sel oli tulemus - EKRE hirmus tõstis valitsus kuu aega enne valimisi puuetega laste toetusi nii palju, et see tundus alguses isegi uskumatu. Mulle meeldib, et EKRE on pannud tähele neid, keda enne mitte keegi teine tähele ei pannud.
Ma tunnistan, et mul oli kahtlusi. Just selle kooseluseaduse pärast, sest nagu Jürgen, nii leian ka mina, et homod väärivad mitte lihtsalt kooselu, vaid abielu. Ja mul ei ole mitte midagi teisest rahvusest või teise nahavärviga inimeste vastu. Ma olen maailmas palju ringi rännanud ja väga paljude inimestega suhelnud. Enamik mu sõpru on teisest rahvusest. Mu ideaalriik on tegelikult Portugal, kuhu kõik inimesed on teretulnud. Minagi olen olnud. Ja seal on isegi kommunistlik partei, mis meeldib mulle väga - mitte niivõrd partei, aga et selline partei on seal üldse olemas. Ma arvan, et ma olin samuti eelmises elus kommunist, umbes nagu Emma Goldman :D
Tegelikult on mul kurb vaadata, kuidas Eesti inimesed omavahel kisuvad. Kuidas ei saada aru sellest, et me ei ehita mitte midagi vastandumisele. Kui me tahame, et meil kõigil oleks selles riigis hea elada, siis me peame ise ehitama silla, saate aru? Mitte karjuma, teine teisel pool silda. Kui sa seisad teisest teisel pool silda, siis sa ei kuule teda. Sina ei kuule, mida tema ütleb, ja tema ei kuule, mida sina ütled. Lootusetu!
Ma räägin teile ühe loo. Ma võtsin pärast Pronksiööd ise Öise Vahtkonna liikmetega ühendust. Hirmsasti kartsin, et nad hakkavad mind natsi tütreks sõimama, kuna mu isa sõdis ju Eesti Leegionis, aga võtsin ikka. Südame sunnil. Kuna mulle tundus nii ebaõiglane, mida nendega tehti. Saime kokku. Tuli välja, et nemad kartsid ka. Et mina olen Kapost ja et mind on saadetud neid luurama :D Aga me surusime oma hirmud maha, jõime Puškini kohvikus teed (Maksim, Saša, mäletate?) ja saime sõpradeks. Ja oleme sõbrad siiani.
See on tegelikult ainus tee. Teist teed ei ole. Kui sa tõesti tahad silda ehitada, siis tuleb astuda samm teise inimese poole. Isegi siis, kui sa natuke kardad. Hirm on ainus, mis meid siin elus tagasi hoiab ja meil õnnelik olla ei lase.
Ülal minu lemmiknäitleja Humphrey Bogart ehk Rick Blaine ühes kõige natsivastasemas filmis Casablanca. Kaabu ei ole siin mitte natsi, vaid natside vastase võitluse sümbol. Kujutis: Wikipedia.
Minu sõber Jürgen võitleb natside vastu ja EKRE vastu ka. Ja kirjutab sellest hästi, nagu ta ikka kirjutab. Naljakas, esimest korda olen Jürgeniga erineval poolel, sest mina valisin EKRE. Ma ei mäleta, et me kunagi erineval poolel oleksime olnud. Mõtegi sellest tundub naljakas. See oleks, noh, ma ei tea, nagu olla iseendaga erineval poolel, aga jah. Ma valisin EKRE.
Miks ma valisin EKRE? Ma valisin EKRE, sest mulle meeldisid ja meeldivad ikka veel nende värskus ja entusiasm. Et nad tulid välja ideedega, millega keegi teine enne välja ei olnud tulnud. See omastehooldajate miinimumpalk näiteks. Mitte keegi teine polnud sellest enne kõnelenud, puuetega inimeste koormatud hooldajaid väärilisteks pidanud. EKRE pidas ja sel oli tulemus - EKRE hirmus tõstis valitsus kuu aega enne valimisi puuetega laste toetusi nii palju, et see tundus alguses isegi uskumatu. Mulle meeldib, et EKRE on pannud tähele neid, keda enne mitte keegi teine tähele ei pannud.
Ma tunnistan, et mul oli kahtlusi. Just selle kooseluseaduse pärast, sest nagu Jürgen, nii leian ka mina, et homod väärivad mitte lihtsalt kooselu, vaid abielu. Ja mul ei ole mitte midagi teisest rahvusest või teise nahavärviga inimeste vastu. Ma olen maailmas palju ringi rännanud ja väga paljude inimestega suhelnud. Enamik mu sõpru on teisest rahvusest. Mu ideaalriik on tegelikult Portugal, kuhu kõik inimesed on teretulnud. Minagi olen olnud. Ja seal on isegi kommunistlik partei, mis meeldib mulle väga - mitte niivõrd partei, aga et selline partei on seal üldse olemas. Ma arvan, et ma olin samuti eelmises elus kommunist, umbes nagu Emma Goldman :D
Tegelikult on mul kurb vaadata, kuidas Eesti inimesed omavahel kisuvad. Kuidas ei saada aru sellest, et me ei ehita mitte midagi vastandumisele. Kui me tahame, et meil kõigil oleks selles riigis hea elada, siis me peame ise ehitama silla, saate aru? Mitte karjuma, teine teisel pool silda. Kui sa seisad teisest teisel pool silda, siis sa ei kuule teda. Sina ei kuule, mida tema ütleb, ja tema ei kuule, mida sina ütled. Lootusetu!
Ma räägin teile ühe loo. Ma võtsin pärast Pronksiööd ise Öise Vahtkonna liikmetega ühendust. Hirmsasti kartsin, et nad hakkavad mind natsi tütreks sõimama, kuna mu isa sõdis ju Eesti Leegionis, aga võtsin ikka. Südame sunnil. Kuna mulle tundus nii ebaõiglane, mida nendega tehti. Saime kokku. Tuli välja, et nemad kartsid ka. Et mina olen Kapost ja et mind on saadetud neid luurama :D Aga me surusime oma hirmud maha, jõime Puškini kohvikus teed (Maksim, Saša, mäletate?) ja saime sõpradeks. Ja oleme sõbrad siiani.
See on tegelikult ainus tee. Teist teed ei ole. Kui sa tõesti tahad silda ehitada, siis tuleb astuda samm teise inimese poole. Isegi siis, kui sa natuke kardad. Hirm on ainus, mis meid siin elus tagasi hoiab ja meil õnnelik olla ei lase.
Ülal minu lemmiknäitleja Humphrey Bogart ehk Rick Blaine ühes kõige natsivastasemas filmis Casablanca. Kaabu ei ole siin mitte natsi, vaid natside vastase võitluse sümbol. Kujutis: Wikipedia.
6 kommentaari:
Hea kirjutis Irja. Valisin ka EKRE ja loodan samuti et nad tõesti tahavad kõikide elu Eestis paremaks muuta. Kahju et neil seda teha ei lasta vaid lüüakse igal sammul koikaid kodarasse. Ja selles olen ma ka üha veendudnud et REF jätkuv valisemine oleks Eestile hukatuslik.
Haa. Terve Eesti Vabariik on taastatud vastandumise vundamendile, nimelt vastandumisele migratsiooni, fosforiidikaevandamise ja laiemalt N.Liidu vastu. Ilmselt ainult sellepärast see kõik omal ajal üldse õnnestuski, sest eestlased in corpore millegi poolt olla ilmselt ei suuda. Midagi pole parata.
Ja tõepoolest, need "päris" natsid naljalt kaabut ei kandnud. See on küll tõsi.
Omastehooldajad hakkavad saama miinimumpalka samal päeval, mil koduõppel olevate laste vanemad õpetajapalka. Ehk siis mitte kunagi.
Tühi lubadus häälte väljameelitamiseks.
EKRE tekitab lootust, et midagi muutub!
Praeguseks on riik juhitud vaesusesse, kuigi peameedia seda teemat ignoreerib ja pingutab selle nimel, et kõik näiks lõbus.
Huvitav link kah: https://kaadripoliitika.wordpress.com/2014/11/13/elu-eestis-enne-ja-parast-reformi/
Väga südamlik kirjutis Irja poolt, aitäh!
Suured tänud :)
Postita kommentaar