Aeglaselt, hiilides asendus vabaduse eufooria stagnatsiooniga. Üsna pea oli kõik nii nagu põlatud nõukogude ajal. Tsensuur, poliitiliste vastaste tagakiusamine, tilkuvatest torudest ja ootamatult saabunud talvest rääkiv ajakirjandus, vaen ja vihkamine. Inimesed unustasid justkui ära, kust nad tulid, ja et oli plaan vaba riik üles ehitada. Ansipi koerad lasti jälle puuridest välja.
Ühel hetkel hakkasid need, kes tahtsid võimule jääda, üles puhuma rahvuste vahelist vaenu. Räägiti, et üks rahvus on hea, ja teine halb. Neid, kes tahtsid teisest rahvusest inimesega sõber olla, karistati. Tekkisid esimesed riigireeturid ja rahvavaenlased. Kapo aastaraamatust sai kõige tähtsam raamat üldse.
Ansipi režiimi õhutas vaenu ja vihhamist seepärast, et see oli talle kasulik. Liberaalid ei pane seda ise tähele ja ilmselt kohuksid ka ise, kui oma välja öeldud või kirja pandud sõnu mõttega loeksid, aga kõige rohkem vihakõnelevad praegu nemad. Sest nad on harjunud seda tegema. Nad on harjunud uskuma, et ainus õige maailmavaade on nende oma. Sest nende režiim ütles seda neile ja toetas neid.
Aga see kõik tuli vaikselt, tasa-tasa, nagu lumehelbeke. Nii, et paljud ei märganudki. Mõned märkasid, aga neil kästi vait püsida. Aga kui millelgi lastakse tulla, siis ta tuleb järjest julgemate sammudega, ja nüüd ta ongi päral ning valitseb meie üle. Külm, pime, kurt ja tumm talv. Kust justkui kõik oleks lubatud, aga inimestel on ikka kurb ja kuidagi ängistav olla.
Kes nüüd laulda üritab, külmetab lihtsalt kurgu ära. Kes karjub, karjub lihtsalt hääle kähedaks. Sest mitte keegi ei kuula. Kõik karjuvad läbisegi.
Kui keegi midagi tõeliselt muuta tahab, siis ta lõpetab laulmise. Siis ta lõpetab karjumise. Vaid hingab rahulikult sisse ja välja ning jätab kirjutamata selle solvangu, mida mõtles kirjutada. Talvele järgneb alati kevad, aga jää sulab ainult koos päikesega.
Aga see kõik tuli vaikselt, tasa-tasa, nagu lumehelbeke. Nii, et paljud ei märganudki. Mõned märkasid, aga neil kästi vait püsida. Aga kui millelgi lastakse tulla, siis ta tuleb järjest julgemate sammudega, ja nüüd ta ongi päral ning valitseb meie üle. Külm, pime, kurt ja tumm talv. Kust justkui kõik oleks lubatud, aga inimestel on ikka kurb ja kuidagi ängistav olla.
Kes nüüd laulda üritab, külmetab lihtsalt kurgu ära. Kes karjub, karjub lihtsalt hääle kähedaks. Sest mitte keegi ei kuula. Kõik karjuvad läbisegi.
Kui keegi midagi tõeliselt muuta tahab, siis ta lõpetab laulmise. Siis ta lõpetab karjumise. Vaid hingab rahulikult sisse ja välja ning jätab kirjutamata selle solvangu, mida mõtles kirjutada. Talvele järgneb alati kevad, aga jää sulab ainult koos päikesega.
3 kommentaari:
Kui võrdleme soomlastega - kelle iseseisvus ju samuti üle kivide ja kändude tulnud, siis soomlastel oli president Martti Ahtisaarti. Ahtisaari paluti vahemeheks, lepitajaks, kui kusagil Ida-Aasias, oli vist Indoneesias oli kodusõda, mis kestnud aastaid. Ahtisaaril õnnestuski poolte vahele kokkulepe saada. See on väga austav. Rahusobitajaks kutsumine on väga suur tunnustus.
Eestit ei taha keegi vahemeheks. Meie president käib, kiiver peas, Ukrainas, kus samuti verine vennatapp käimas, mitte rahu loomas, vaid, et punkte teenida.
Tuleb tõdeda, et Eestil, erinevalt Soomest ei ole maailmale mingit edasiviivat, tsivilisatsioonilist ideed pakkuda. Ilma selleta ei ole ka omariigil erilist mõtet.
Orja unistus on saada kubjaseks. Eesti kahjuks ei ole sellest mõttest suutnud kaugemale jõuda.
Kurb, aga paistab nii olevat jah. See "kiiver peas" on väga naljakas, aga kurb ka.
"Orja unistus on saada kubjaseks" See on VÄGA HEA!
Postita kommentaar