Võru linnapea Anti Allas tegi Jüri Ratasele ettepaneku, et Saaremaa piiranguid tuleks laiendada tervele Eestile. Leidub ka neid, kes leiavad, et inimesed ei tohiks oma kodudest üldse ninasid välja pista.
Ma käisin täna poes. Linn oli endiselt tühi. Mulle tuli poole tunni jooksul vastu kolm inimest. Aga mitte otse, vaid teisel pool teed. Otse ei tulnud vastu mitte kedagi. Võrus lihtsalt elabki vähe inimesi. Kui öö hakul tuled ära kustutad, siis näed, et vastasmaja akendes põlevad üksikud tuled. Väga paljud on Soome ära läinud - võlgade pärast.
Poes, kuhu ma süüa ostma läksin, oli ehk viis inimest. Lisaks paarile müüjale. Nad kõik hoidsid teineteisest selget distantsi, isegi pilkkontakti vältides. Kui ma kassasse läksin, siis polnud minu ees ega ka minu taga mitte ühtegi inimest. Vaid mina ning kassapidaja. Ning nii on see olnud pea kõikidel päevadel, mil ma poes olen käinud.
Poest kodu poole jalutades tuli mulle vastu kaks inimest. Samal pool teed, aga must eemale astudes.
Kui ma oma maja ette jõudsin, siis oli minu maja ees üks inimene, aga alles kolmanda trepikoja ees. Meie elame esimeses.
Trepikotta astudes ei kohanud ma mitte ühtegi inimest. Sain rahulikult oma teisel korrusel asuvasse korterisse jalutada.
Alles kodus tormas mulle vastu üks inimene, kes ei hoidnud mitte mingisugust distantsi. Roosi :D Tema nimelt tahtis teada, mis mänguasja ma talle seekord tõin. No midagi ikka tõin :D
Aga jah - piirangud peavad olema proportsioonis reaalse vajadusega. Ei ole mõtet murda lahtisest uksest sisse ning kujutada ette, et Võru on New York. Ei ole ka Tallinn New York. Saaremaa kannatas võrkpallimängu pärast ja seal on praegu sellised piirangud õigustatud, aga muidu võiksime ikka säilitada kaine mõistuse.
Ma käisin täna poes. Linn oli endiselt tühi. Mulle tuli poole tunni jooksul vastu kolm inimest. Aga mitte otse, vaid teisel pool teed. Otse ei tulnud vastu mitte kedagi. Võrus lihtsalt elabki vähe inimesi. Kui öö hakul tuled ära kustutad, siis näed, et vastasmaja akendes põlevad üksikud tuled. Väga paljud on Soome ära läinud - võlgade pärast.
Poes, kuhu ma süüa ostma läksin, oli ehk viis inimest. Lisaks paarile müüjale. Nad kõik hoidsid teineteisest selget distantsi, isegi pilkkontakti vältides. Kui ma kassasse läksin, siis polnud minu ees ega ka minu taga mitte ühtegi inimest. Vaid mina ning kassapidaja. Ning nii on see olnud pea kõikidel päevadel, mil ma poes olen käinud.
Poest kodu poole jalutades tuli mulle vastu kaks inimest. Samal pool teed, aga must eemale astudes.
Kui ma oma maja ette jõudsin, siis oli minu maja ees üks inimene, aga alles kolmanda trepikoja ees. Meie elame esimeses.
Trepikotta astudes ei kohanud ma mitte ühtegi inimest. Sain rahulikult oma teisel korrusel asuvasse korterisse jalutada.
Alles kodus tormas mulle vastu üks inimene, kes ei hoidnud mitte mingisugust distantsi. Roosi :D Tema nimelt tahtis teada, mis mänguasja ma talle seekord tõin. No midagi ikka tõin :D
Aga jah - piirangud peavad olema proportsioonis reaalse vajadusega. Ei ole mõtet murda lahtisest uksest sisse ning kujutada ette, et Võru on New York. Ei ole ka Tallinn New York. Saaremaa kannatas võrkpallimängu pärast ja seal on praegu sellised piirangud õigustatud, aga muidu võiksime ikka säilitada kaine mõistuse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar