pühapäev, 29. märts 2020

MIKS KOROONAHAIGED HAIGLATES NII KIIRESTI SUREVAD JA NATUKE KA MU ISAST



Ma arvan, et see tuleneb suuresti sellest, et inimesed ei saa näha oma lähedasi. Mäletan, et kui mu isa 2003. aastal raske infarkti sai, siis ta korrutas kogu aeg, kui oluline on talle see, et ma teda haiglas iga päev vaatamas käin. Ja ma käisin tõesti ning istusin ta voodi juures iga päev kolm-neli tundi. Tõin maiustusi ja värskeid ajalehti. Seda rõõmu isa näos, mis mulle vastu vaatas, kui ta mind nägi, on võimatu kirjeldada. Ja ta paranes kiiresti. Arstidki olid üllatunud ega osanud seda millegagi seletada. 

Aga mina oskan. Raskelt haige inimene tahab oma lähedasel käest kinni hoida, talle silma vaadata. Telefoniga rääkimine seda ei asenda.

Koroonahaiged jäävad aga sellest kõigest ilma, sest lähedasi neid vaatama ei lubata. Nad peavad haiglates oma haigusega võitlust pidama sünges üksinduses. Võõral - arstil, õel, sanitaril - ju käest kinni ei võta. Ega tahagi võtta. Nii annabki kõigepealt alla hing ning seejärel keha. Mille nimel elada? Sa ju ei tea, kui kaua see kõik veel kestab. Koroona kestab kaua. Võib-olla kuu, võib-olla kaks. Kas sa tahad paar kuud üksi võõraste inimeste keskel olla? Mina ei tahaks. Mina sureks siis juba kodus, hoides oma lähedasel käest ja vaadates talle silma. Ja ma sureks õnnelikuna. Nagu mu isa, kui ta 2007. aastal teise infarkti sai - omaenda aias päikeselise sügisilmaga õunu korjates.

Ma tean, mida mu isa teeks, kui ta praegu elus oleks ning koroona saaks. Kui ta teaks, et peab haiglas olema üksi, nõnda, et lähedased teda vaatama ei saaks, siis ta ei lubaks end sinna viia. Ta vaataks mulle paluvate silmadega otsa ja ütleks, et tahab surra kodus. Nagu ta ütles seda kuu enne oma surma 2007. aastal. Ja ma ei viiks teda, sest ma ei suudaks taluda mõtet, et ta peab surema üksi ning õnnetuna.

Lõpetuseks üks lõbus lugu mu isa haiglas viibimise ajast 2003. aastal. Isa oli haiglas olnud nädal aega. Ta oli juba koomast välja tulnud ning ajas Maarjamõisa haigla sanitare oma pidevate nõudmistega hulluks. Sanitarid kaebasid mulle, et neil pole kunagi olnud nii tüütut patsienti kui Georg Vaher. Ma viisin neile siis lepituseks Raffaello komme ja tundus, et nad leebusid. Aga üks öö helises mu telefon. Kargasin püsti ja krabasin telefoni pihku - kartsin, et öeldakse, et isa on surnud. Kell oli kolm.

Telefoni teises otsas oli isa, kes kärkis: „KUI SA MIND SIIT KOHE ÄRA EI VII, SIIS MA PÕGENEN AKNA KAUDU! SA TEAD, ET MA PROOVISIN VORKUTAST NELI KORDA ÄRA PÕGENEDA, MA EI TEE NALJA!”

Ma teadsin, et isa ei tee nalja. Pealegi asus tema palat haigla neljandal korrusel. Tõin ta juba järgmisel päeval koju ja põetasin teda ise aasta aega. Isa elas pärast seda veel neli aastat ning rääkis kõigile, kuidas mina ta elu päästsin.

Niisugune lugu.

Pildil mina ja isa kaks aastat pärast infarkti Munamäge vallutamas.

3 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

Irja, mina usun sind. Olin enda pojale toeks kogu aastase haiglaperioodi(äge müeloidne leukeemia) Inimesed hääbuvad üksindusse...

Anonüümne ütles ...

Tegelikult nii n6us postitusega, kodus on parem! samas selle koroona viiruse puhul on mul jäänud mulje, et haiglasse j6uab inimene alles siis, kui on tekkinud hingamisraskused ja ta ei pikuta seal haiglas niisama, vaid reaalselt saab hapnikku v6i on muidu mingite juhtmete küljes, sest oma kopsud ei suuda piisavalt hästi töötada.

Frei ütles ...

Vaatamata eakate lapselikkusele, saamatutele tegemistele, veidratele väärtushinnangutele ja lünklikule ajatajule, on vanurid taiplikud.
Hoolitsen ka ise kõrges vanuses isiku eest. Telefoni teel saab siiski kah "partneri" meeleolu üleval hoida, kui kõnelused ei kujune üksnes formaalsusteks. Vestlustesse tuleb leida midagi ootamatut-huvitavat (lähedased, pets, tervis, isegi ilm ja poliitika...) ja noorem ei tohiks olla kõne lõpetaja. Ja etteheidetele ei tohi vastata samaga vaid anda alla.

Vaesunud Eestis on psüühika lisakahjustajaks veel see, et abitumad tunnevad end olevat teistele tülinaks või kulukaks. Tuleb pingutada, et hoolitsetavad sellele kinnitust ei leiaks.