Keegi mainis, et poodides on märgata vanainimesi, kes siiberdavad seal ringi, ostes vaid paar saiakest või pihvi. Ning et miks ei osta nad korraga rohkem, siis peaks ju ainult korra nädalas poes käima.
Mnjah. Tuleb tunnistada, et minu ema on ka selline „vanainimene.” Ise riskirühmas, 70 +, aga siiberdab iga päev mööda linna ringi. Käib poes, jalutab ega mõtlegi koroonale. Varem suhtles ka teiste vanainimestega, aga pärast sajandat seletamist on talle kohale jõudnud, et see ei ole praegu mõistlik. Või mis mõistlik, ka keelatud. Ok, ühe vanainimesega võib ta suhelda, aga kui näiteks pundis on tema ja veel kaks, siis tuleb laiali minna.
Emale oli see kõik muidugi suureks uudiseks, sest telekat ta ei vaata ning lehti ei loe. Eelistab otsesuhtlust. Tuttavatega linna peal kokku saada ja juttu rääkida. Varem suhtles ta palju oma vendadega, aga nood elavad ju Soomes ja enam mu onusid Eestisse ei lasta. Neil ju pered seal.
Aga hüva - kuidagi õnnestus emale ära seletada, mis värk on, ja ta sai aru, et suhtlemist tuleb nüüd piirata. Poes käimisest ta siiski loobuma polnud nõus. Jutt kotikesest ukse taga ajas teda suisa naerma. „Aga nii ei ole ju üldse mõtet elada,” ütles ta mulle.
Mnjah. Ega minagi endale kotikest ukse taha tahaks. Mulle meeldib ise poes käia ja endale ise toitu valida. Üritan seda teha nii harva kui võimalik, aga ikka... Suhelda ei saa, aga vähemasti näeb siis inimesi. Vahetult, mitte ainult ekraanilt. Inimeste näoilmeid on praegu nii põnev jälgida. Ekraanil ju näideldakse, kuna teatakse, et sind jälgitakse, aga poes on kõik päris. Näed, kes on hirmul, ja kes ei ole. Kes juba kergelt hullumas. Täna näiteks oli poes huvitav situatsioon, mille üle pärast pikalt mõtisklesin. Üks naine julges kassajärjekorras köhatada. Ja mitte üks, vaid lausa kolm korda!!! Appi, eks!!! No vot, ja kohe leidus keegi, kes taga kurjasti pahandas, et miks ta kodus ei istu, vaid poes pisikuid levitab :D Vaeneke korjas kähku oma asjad lindi pealt kokku ja tegi vehkat :D Huvitav oli ta näoilmet jälgida.
Mnjah. Tuleb tunnistada, et minu ema on ka selline „vanainimene.” Ise riskirühmas, 70 +, aga siiberdab iga päev mööda linna ringi. Käib poes, jalutab ega mõtlegi koroonale. Varem suhtles ka teiste vanainimestega, aga pärast sajandat seletamist on talle kohale jõudnud, et see ei ole praegu mõistlik. Või mis mõistlik, ka keelatud. Ok, ühe vanainimesega võib ta suhelda, aga kui näiteks pundis on tema ja veel kaks, siis tuleb laiali minna.
Emale oli see kõik muidugi suureks uudiseks, sest telekat ta ei vaata ning lehti ei loe. Eelistab otsesuhtlust. Tuttavatega linna peal kokku saada ja juttu rääkida. Varem suhtles ta palju oma vendadega, aga nood elavad ju Soomes ja enam mu onusid Eestisse ei lasta. Neil ju pered seal.
Aga hüva - kuidagi õnnestus emale ära seletada, mis värk on, ja ta sai aru, et suhtlemist tuleb nüüd piirata. Poes käimisest ta siiski loobuma polnud nõus. Jutt kotikesest ukse taga ajas teda suisa naerma. „Aga nii ei ole ju üldse mõtet elada,” ütles ta mulle.
Mnjah. Ega minagi endale kotikest ukse taha tahaks. Mulle meeldib ise poes käia ja endale ise toitu valida. Üritan seda teha nii harva kui võimalik, aga ikka... Suhelda ei saa, aga vähemasti näeb siis inimesi. Vahetult, mitte ainult ekraanilt. Inimeste näoilmeid on praegu nii põnev jälgida. Ekraanil ju näideldakse, kuna teatakse, et sind jälgitakse, aga poes on kõik päris. Näed, kes on hirmul, ja kes ei ole. Kes juba kergelt hullumas. Täna näiteks oli poes huvitav situatsioon, mille üle pärast pikalt mõtisklesin. Üks naine julges kassajärjekorras köhatada. Ja mitte üks, vaid lausa kolm korda!!! Appi, eks!!! No vot, ja kohe leidus keegi, kes taga kurjasti pahandas, et miks ta kodus ei istu, vaid poes pisikuid levitab :D Vaeneke korjas kähku oma asjad lindi pealt kokku ja tegi vehkat :D Huvitav oli ta näoilmet jälgida.
Jah, poodides linastuvad praegu kõige põnevamad elulised filmid. Kui see kõik möödas on, siis ma tean, millest mu järgmine raamat räägib ;)
Nii et ma ei saa oma emaga pahandada. Las käib ja uurib. Peaasi, et käsi peseb ja vahet hoiab ning need muud asjad. Aga saate aru - vanainimestel on vähem aega jäänud kui meil. Ja neil on suht suva, kas surra täna või aasta pärast :) Peaasi, et see järelejäänud aeg poleks nagu üks lõputu õudukas.
Häid ülestõusmispühi, armsad sõbrad! Elame veel!
Pildil mina emaga millalgi kaheksakümnendatel.
Nii et ma ei saa oma emaga pahandada. Las käib ja uurib. Peaasi, et käsi peseb ja vahet hoiab ning need muud asjad. Aga saate aru - vanainimestel on vähem aega jäänud kui meil. Ja neil on suht suva, kas surra täna või aasta pärast :) Peaasi, et see järelejäänud aeg poleks nagu üks lõputu õudukas.
Häid ülestõusmispühi, armsad sõbrad! Elame veel!
Pildil mina emaga millalgi kaheksakümnendatel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar