Nonii, tundub, et see kuumalaine on nüüd siis läbi! Lõpuks ometi :D Ma mõtlesin, et lähen enne hulluks, kui see ära lõppeb. Ma olen ju soomlane ning minu jaoks on üle 25e täielik väljakannatamatu helle. Superhelle :D Täna on siin Kablis 24 ja niiii mõnus. Puhub isegi väike tuuleke! Käisime Roosiga juba teist korda ujumas. Inno kükitab meie kämpingumajakese rõdul ja vingub, et külm on. No muidugi, tema jaoks +28st alles elu algab, aga kuna ta valis omale naiseks soomlanna, siis peab tema rütmis elama :D
Minu lapsepõlve suved möödusid Rakveres, kus suvine maksimum oli 26 kraadi. Käisime siis isaga Vainupeal ja Viitna järves ujumas. Kui oli juhtumisi üle 26e, siis pikutasime kodus puu varjus. Imestasin, et kes see hull üle 28ga randa ronib :D
Kui Innoga 2010. aastal Võrru kolisime, siis tegin suured silmas, kui nägin, et MÕNED INIMESED praevad end isegi 30 kraadiga rannas. Minu jaoks oli see ulme, sest minul hakkab 30 kraadiga pea valutama. Paar korda tegin katset sellise kuumaga päikese käes olla, aga see lõppes täieliku mõttesegadusega. No ei ole minul sellist kuumataluvust! +26 on maksimum, millega ma välja päikese kätte soostun minema :D
Eile oli aga ka siin Kablis liiga palav. Õhtul tõusis +28 peale ning tuul vaibus täielikult. Mul hakkas pea valutama ja jaksasin lihtsalt kämpingumajakeses oimetult lebada. Ühel hetkel tundus mulle, et majja lipsas sisse koer. Aga see võis mulle ka viirastuda :D Igatahes märkasin ma ühel hetkel, et mu plätu on kadunud. „Selge, selle viis ära see koer,” arvas Inno, kes polnud koera üldse näinud. „Koertele meeldib kingi minema tassida.”
Inno ja Roosi läksid mu plätut otsima. Et äkki on koer selle mõne põõsa alla poetanud. Käisid isegi hotelli vastuvõtus küsimas, et äkki on koera peremees selle sinna viinud. Aga mida polnud, seda polnud. Mina ise käisin veel rannas ja isegi vetsus otsimas. Ei midagi. „Selge, ilmselt oli koera peremehel häbi, et koer on plätu ribadeks järanud, ja ta ei julenud seda tagasi tuua,” ütlesin mina. „Või siis tassis koer selle kuhugi põõsa alla ja järas selle seal ribadeks, peremees ei pruukinud midagi näha,” pakkus Inno. Igatahes mul oli järel ainult üks plätu ning jalutasin ülejäänud õhtu ringi Inno varuplätudega, mis olid mulle liiga suured. Aga ok. Parem kui paljajalu.
Õhtul enne magamaminekut leidis Roosi mu kadunud plätu Ella turvahällist. „Ahah, õige!” tuli Innole meelde. „Ma ju tapsin sellega parme!”
Ta oli selle ilmselt hajameelselt turvahälli poetanud :D
Ülal eilne tuulevaikne öö Lepanina rannas ja siin üks päevane vaade:
Minu lapsepõlve suved möödusid Rakveres, kus suvine maksimum oli 26 kraadi. Käisime siis isaga Vainupeal ja Viitna järves ujumas. Kui oli juhtumisi üle 26e, siis pikutasime kodus puu varjus. Imestasin, et kes see hull üle 28ga randa ronib :D
Kui Innoga 2010. aastal Võrru kolisime, siis tegin suured silmas, kui nägin, et MÕNED INIMESED praevad end isegi 30 kraadiga rannas. Minu jaoks oli see ulme, sest minul hakkab 30 kraadiga pea valutama. Paar korda tegin katset sellise kuumaga päikese käes olla, aga see lõppes täieliku mõttesegadusega. No ei ole minul sellist kuumataluvust! +26 on maksimum, millega ma välja päikese kätte soostun minema :D
Eile oli aga ka siin Kablis liiga palav. Õhtul tõusis +28 peale ning tuul vaibus täielikult. Mul hakkas pea valutama ja jaksasin lihtsalt kämpingumajakeses oimetult lebada. Ühel hetkel tundus mulle, et majja lipsas sisse koer. Aga see võis mulle ka viirastuda :D Igatahes märkasin ma ühel hetkel, et mu plätu on kadunud. „Selge, selle viis ära see koer,” arvas Inno, kes polnud koera üldse näinud. „Koertele meeldib kingi minema tassida.”
Inno ja Roosi läksid mu plätut otsima. Et äkki on koer selle mõne põõsa alla poetanud. Käisid isegi hotelli vastuvõtus küsimas, et äkki on koera peremees selle sinna viinud. Aga mida polnud, seda polnud. Mina ise käisin veel rannas ja isegi vetsus otsimas. Ei midagi. „Selge, ilmselt oli koera peremehel häbi, et koer on plätu ribadeks järanud, ja ta ei julenud seda tagasi tuua,” ütlesin mina. „Või siis tassis koer selle kuhugi põõsa alla ja järas selle seal ribadeks, peremees ei pruukinud midagi näha,” pakkus Inno. Igatahes mul oli järel ainult üks plätu ning jalutasin ülejäänud õhtu ringi Inno varuplätudega, mis olid mulle liiga suured. Aga ok. Parem kui paljajalu.
Õhtul enne magamaminekut leidis Roosi mu kadunud plätu Ella turvahällist. „Ahah, õige!” tuli Innole meelde. „Ma ju tapsin sellega parme!”
Ta oli selle ilmselt hajameelselt turvahälli poetanud :D
Ülal eilne tuulevaikne öö Lepanina rannas ja siin üks päevane vaade:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar