Sünnitus Eesti kõige paremas haiglas (jah, Võru omas!)

Vaikus tähendab sageli tormi ja nii ka nüüd :D Jah, ta on ära sündinud! Meie beebi!

Mul oli juba 16nda hommikul tunne, et midagi hakkab juhtuma, sest osa vett tuli ära ja mingid valud olid ka. Aga mitte regulaarsed ning mitte väga tugevad. Nii et haiglasse ei kiirustanud. Õhtul kella kümne paiku hakkas jälle valutama ning juba tugevamalt. Tundus, et varsti on minek, sest valud käisid kahekümneminutiliste vahedega ning olid regulaarsed. Siis juba kümneminutiliste ning seejärel seitsmeminutiliste vahedega. Olin päris ärevil ja tatsasin mööda tuba edasi-tagasi. Kas nüüd läheb asjaks? Pakkisin kiiruga viimased asjad haiglakotti ära, aga siis valud vaibusid. Ei midagi. Inno ütles, et tema on mitme sünnituse juures viibinud ning teab, et need polegi mingid õiged valud, vaid hoopis sünnitust ettevalmistavad valud ning ma võin rahulikult magama minna, kuna sünnitus ei alga varem kui homme.

Noh, võib-olla tõesti, mõtlesin mina (selles küll kaheldes) ja katsusin end külili keerata. Kustutasin tule ära, aga uni ei tulnud. Beebi alustas oma tavapärast õhtust tantsutralli. Pool tundi sain pikutada ning siis hakkasid valud uuesti. Taas seitsmeminutilistega. Mulle tulid meelde naistearst Triinu sõnad, et sellest, kas on õiged või valed valud, saab aru siis, kui minna vanni. Kui valud vannis üle ei lähe, siis on tegemist õigete valudega. Pikutasin pool tundi vannis. Ei läinud. Hoopis tugevamaks läksid. Tulin vannist välja ja ütlesin Innole, et vist on ikka õiged valud.

Helistasin enne minekut igaks juhuks haiglasse, et nõu küsida. Selleks ajaks olin juba teinud otsuse, et lähen Võru omasse. 15 sünnitust nädalas või mitte, võtan selle riski. Sest Võru haigla tundus lihtsalt niiiiiii armas ning sealsed ämmaemandad minu viimaste visiitide ajal niiii südamlikud. Ja ma olin kuulnud, et seal nunnutatakse sind täielikult ära. Mitte kellelgi, kes oli seal sünnitanud, polnud halba kogemust.

Nii et Võru! Telefonile vastanud ämmaemand oli väga heatujuline ning soovitas, et talitaksin tunde järgi. Viieminutilised, järjest tugevnevad vahed ütlesid mulle, et KÄHKU HAIGLASSE!!! Aga häda oli takso saamisega. Ükski takso ei tahtnud tulla kell kolm öösel :D Kuna ei tahtnud ka kiirabit tülitada, siis viskas Inno mind ise ära, andis mulle haigla ukse taga musi ning kiirustas ruttu laste juurde tagasi.

Mina aga astusin vapralt üksi Lõuna-Eesti haigla EMO uksest sisse ning seal võttis mind vastu lahke näoga kiirabitöötaja, kes ulatas maski ning saatis mind kolmandal korrusel asuvasse sünnitusosakonda, tassides kohalejõudmiseni mu kotti. Sellest oli tõesti suur abi, sest valud said üha enam hoogu juurde. Mind tervitas ämmaemand Kaili, kellest lausa hoovas rahu ning heasüdamlikkust. Anti valida, kas soovin pere- või üksikpalatit. Valisin üksiku, sest olin üksi ning mis ma seal perepalatis ikka oleks laiutanud. Pärast tuleb mõni perega ja on sunnitud üksikus kükitama :D Kuigi ega üksikpalatil ka midagi viga olnud, see oli väga luks ning omaette vannitoaga.

Pärast mõnusa avara haiglaöösärgi selga saamist juhatas Kaili mind sünnitustuppa tokot tegema. Pikutasin seal pool tunnikest - valudega, mis olid vahepeal leevenenud ning täitsa talutavaks muutunud. Pidid olema seitsmesed vahed. Tuli ka arst, noor meesterahvas, kes vaatas mind üle ning ütles, et avatust on 2-3 senti ning sünnitustegevuse regulaarseks muutumist tuleb veel oodata. See tähendas seda, et epiduraali, mida ma juba sel hetkel palavasti soovisin, tuli oodata.

Mind juhatati tagasi palatisse (vahemärkusena - Lõuna-Eesti haiglas tuleb maski kanda koridoris, palatis võib selle ära võtta ning koroonatesti ei tehta) ning soovitati duši all käia. Ühe võimalusena pakuti ka sünnitustoa vanni, aga kuna mul oli Juuli sünnist meeles, kuidas ma seal nii uimaseks muutusin, et lõpus täitsa ära kustusin, siis ma lihtsalt ei julenud sinna minna.

Pikutasin pool tunnikest oma palati voodi peal, aga kus siis hakkasid valud. Mõõtsin aega ja need käisid juba kolmeminutiliste vahedega. Või kaheminutilistega, minu silm enam ei seletanud :D Kuna mu valulävi on väga madal, eriti nende tuimade keskosa valude osas, siis vajutasin häirenupule, mille Kaili mulle oli andnud. Ta tuli kohe. Kurtsin, et ma ei suuda neid valusid enam taluda ning palun epiduraali. Kaili arvas, et siis tuleks uuesti toko teha ning arsti arvamust küsida.

Polnud midagi teha, viskasin end jubedate valude kiuste taas pikali. Vahepeal oli nii piinav olla, et tahtsin püsti karata ning jooksu pista, aga mõtlesin epiduraalile. Selgus, et asjad on siiski edenenud ning ka arst arvas, et epiduraali võib ära teha, sest avatust oli juba neli senti. Juhhei! Mu süda juubeldas. Kahjuks selgus, et anestesioloog ei saa momentaalselt tulla, sest haiglas oli parasjagu palju intensiivravi patsiente sees. Tuli oodata pool tundi. Seniks pakuti mulle naerugaasi, mis natuke aitas. Poole tunni pärast oli jälle tunne, et enam tõesti suuda. Kuid just sel hetkel jalutas sünnitustoa uksest sisse anestesioloog, kes palus viivituse pärast vabandust. Mu süda juubeldas ning ma oleks olnud nõus andestama mida iganes, et neist põrglikest valudest vabaneda :D Võru haigla anestesioloog oli ülim professionaal, kes tegi oma töö ära kiiresti ning korralikult. Ootasime piinava tuhu ära ning ma võtsin viimast jõudu kogudes sisse nn kurja kassi asendi. Siis tuligi päästev suts ning valud kadusid mõne hetkega. Ainult paar viimast jõuetut tuhu veel ning... KÕIK. Vaikus. Rahu. Paradiis.

Ämmaemand arvas, et võiksin proovida silma looja lasta, kui saan, ning seda ma ka tegin. Mõnuga. Silmad vajusid sünnituslaual iseenesest kinni ning ma ei mäletagi, millal ma end viimati nii hästi tundsin. Ahjaa, Roosi sünni ajal Maarjamõisas, kui mulle samuti minispinaal tehti :D Nüüd tehti samuti mini - epiduraalil polnud enam mõtet, kuna sünnituseni polnud palju jäänud ja ma poleks siis enam presse tundnud. Aga mini on hea - ta hakkab mõjuma kohe ning mõju on 40 minutit kuni tund. Ma siiralt imestan, et mõni soovib sünnitada ilma :D Ainus kõrvalmõju on see, et sa ei tunne oma jalgu ning pead pikutama, aga kes soovib sünnituse ajal käia?

No hüva, tund aega ma pikutasin ning magasin ja siis hakkas mu jalgadesse vaikselt tunne tagasi tulema. Aga huvitav - valud ei naasnud kiiresti ning vihaselt nagu Maarjamõisas, vaid tasakesi ja leebelt. Siis tekkis ka pressimise tunne. Algul õhkõrnalt, siis tugevamini ning lõpuks hoogsalt, aga ikka talutavalt. Mina olengi selline sünnitaja, kes presse talub hästi, aga neid keskmisi valusid üldse mitte.

Ühel hetkel tundsin, et tahan end püsti ajada. Haarasin voodi seljatoest ning vinnasin end käpuli. Tuli press ja ma lihtsalt ei suutnud sellele vastu seista. Pressisin ja samal ajal hingasin sügavalt sisse ning välja. Väga hea ning võimas tunne oli, uni andis mulle tohutult jõudu. Peagi oli tagasi ka ämmaemand, kes arvas, et mul oleks targem kolida tagasi sünnituslauale, sest beebi tulek ei ole enam kaugel. Mulle tehti lauast mõnus järi, kuhu sain peale istuda. Selleks ajaks oli tööle tulnud ka uus ämmaemand Ly, kelle asjatundlike nõuannete saatel ma pressima asusin. Ühel hetkel tundus mulle, et see järi pole ikka päris see ning põrandal oleks palju vahvam, aga see plaan oli määratud luhtuma, sest beebi pea juba paistis :D „Oota, ära praegu veel mine, sünnitame ta enne ikka ära,” naersid ämmaemandad ning lasid mul ka beebi pooleldi juba väljas olevat pead katsuda. Oligi! Mõnus ja pehmete juustega :D Punnitasin siis veel paar korda (mis, imede ime, polnudki teab kui valus) ning ÄKKI OLIGI LAPS VÄLJAS. Uskumatu! Ja mis veel uskumatum - ühegi rebendita!!! Kuidas see võimalik oli, ma ei tea. Elites olid mul rebendid, Maarjamõisas olid mul rebendid, aga vot Võrus ei olnud. Ja kindlasti oli see minu kõige kiirem ning kergem sünnitus. Ja kõige inimlikum, soojem ning armsam haigla, kus ma kunagi olen sünnitanud. Ma ei ole mitte kusagil kohanud nii lahkeid ning abivalmeid ämmaemandaid kui Võrus ning ma ei pea silmas ainult sünnitust - viimastel sünnituseelsetel visiitidel käisin ämmaemand Elle juures, kelle hoolas silm tuvastas mul rauapuuduse. Tänu temale sain sellele õigel ajal jälile ning paar nädalat enne sünnitust rauapreparaati võtma hakata. Ma usun, et ka sel on suur osa mu sünnituse õnnestumisel. Nii et - ma ei saa aru, miks ma ENNE Võrus ei sünnitanud? :D

Õige jah - ma kartsin. Haigla väiksust ja et ei saada hakkama, kui on palju sünnitusi. Aga minu praegune kogemus kinnitab seda, et väike haigla võib ka paljude sünnitustega suurepäraselt hakkama saada. Tarvis on vaid sooja südant ning pealehakkamist ja Võrul paistab seda olevat kuhjaga. Jällegi,  jutt ei käi ainult ämmaemandatest - ka hooldajad ja sanitarid olid ülisõbralikud ning abivalmid. Kogu haiglas viibimise ajal ei kohanud ma MITTE ÜHTEGI ebasõbralikku nägu. Müstika. Lisaks värskelt, alles sel aastal remonditud osakond ning imeline loodus - männimets! - haigla ümber.

Isegi toidu osas ei saa nuriseda. Minu gluteenitalumatuski oli personalil ilusti meeles (erinevalt Maarjamõisast :D) ning sain pärast sünnitust nautida maitsvat tatraputru, mis veel spetsiaalselt üles soojendati. Lõunaks toodi frikadellisuppi (nämm!) ning õhtuks keelt alla viivat porgandipüreesuppi.

Tibukesest kirjutan täpsemalt homme, aga seda võib etteruttavalt öelda, et esimene haiglapäev sujus meil ülimõnusasti voodi peal pikutades, süües, magades ning teineteist uurides. Issile ja õekestele tegime ka videokõne ja siis mõnusale kosutavale unele.

Ahjaa, tita sündis 17. juunil kell 08.30, oli 50 senti pikk ning kaalus 3,6 kilokest :)

Ülal peategelane ise, siin minu armas palatike (aknast avaneb männimets):



Ja siin mu õhtueine, sama hea nagu Portugalis :