laupäev, 24. oktoober 2020

VIHAST ÜHISKONNAS


Sellest räägitakse praegu hästi palju. Et selle isaks on EKRE. Mina küsin selle peale: kas Pronkssõduri eemaldamine on juba unustatud? Tõesti? Nii ruttu? Kas selle korraldas EKRE?

Pingete ja lõhede juured on seal. Lihtsalt siis me pigistasime silmad kinni ja arvasime, et kõik on okei. Et venelasi on okei peksta. Ja ma ei pea silmas mitte ainult kujundlikku peksmist, paljudel olid ikka sinised plekid kehal.
Aga sellega on nii, et kui korra hakatakse ühiskonnas juba kedagi peksma, siis ega enam pidama ei saa. Pekstakse teisi ka.
Ükski inimene ei ole saar kahjuks ning hingekella lüüakse sinule. Kui sa vägivalla alguses suud lahti ei tee - ja ma mäletan, kuidas ajakirjanduses toonase vägivalla üle heatahtlikult muiati ning peksasaanuid parastati - , siis miks imestad, et ühel päeval tabab kaigas sind? Mina ei vaikinud, mina tegin siis suu lahti. Ajakirjandus tembeldas mind seepeale Putini käsilaseks ja ma ei tea kelleks veel. Kuigi ma astusin lihtsalt välja vägivalla vastu.
Nüüd saavad vaikijad sama malakaga. Vägivallal on nimelt omadus paisuda. Ta on nagu Pandora laegas - kui sa ta lahti teed, siis kõik lendab välja. Lootus pidi seal laekas ka olema, nii et meil on midagi, millest kinni haarata, aga esmalt peame ta kinni püüdma. Ma ei tea, kas suudame.

/Pilt on tehtud 2016. aasta kevadel Lissabonis, 25. aprillil revolutsiooni aastapäeval/

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Me kardame, et keegi ei armasta meid. Kõik taandub armastusele.