Täna kohvikus ja rannas

Täna oli 14 kraadi sooja ja Inno ajas meid juba kella kaheteistkümne ajal välja. Mina oleks voodi peal hülgena lebotada tahtnud, aga vastu punnimine ei aidanud - kui ilm on soe, siis tuleb Innole nagu vedru sisse ning ta ei malda paigal püsida. On isegi nõus Juuli trepist alla tassima, et aga välja saaks. Masendav. Aga no ok, ilm oli tõesti ilus. Mitte väga soe, nagu mulle meeldib, ja päike paitas mõnusasti.

Tegime väikse jalutuskäigu ja käisime Katariinas söömas. Inno võttis omale kala köögiviljadega (tõeliselt isuäratav, nämm, krabasin sellest poole endale) ja mina salati, Roosile tehti aga eritellimuse peale lasteeine kartulite ja viineritega, mis nägi välja väga luks :)

Rahvast oli juba hulga rohkem liikvel, isegi Tallinna tuttavaid kohtasime, ja koroona tundus kui halb unenägu. Poes ei kandnud enam keegi maski ega kindaid, aga käte desinfitseerimise vahend oli seal ikka veel olemas. Rannas hullasid lapsed ning täiskasvanud sirutasid pinkidel ninasid päikese poole. 

Roosi oli suures vaimustuses sellest, et Tamula ranna mänguväljak oli lahti teinud ning kappas kohe piraadilaeva liumäest alla laskma :D 

Mina külitasin samal ajal pingi peal ja pidasin endamisi aru, kui kaugel olen lõhki minemisest :D 

Koduhoovis tabas meid suur üllatus. Naabritädi usaldas meile lähedale, praktiliselt nina alla, tulla ja küsis, kas hapukurki tahan. Mnjah. See tähendab ainult üht - varsti tuleb ta jälle meie ukse taha kella laskma. Noh, mis siis ikka, elan üle :D 

Sünnitaja võib koroonatestist keelduda ning talle ei tohi seepärast sünnitusabi andmata jätta.

Kirjutasin mõni aeg tagasi, et pöördusin sünnitusabi küsimuses õiguskantsler Ülle Madise poole. Mulle tegi nimelt mure mu astma, mille tõttu ma ei saa maski kanda, aga sünnitanud naised on rääkinud, kuidas nad pidid sünnituse alguses tunde maski all higistama, kuni oma koroonatesti vastuse teada said, ning sageli oli laps juba vastuse saabumise ajaks ka ära sünnitatud. Kujutasin ette, kuidas mina oma astmaga seal maski all õhku ahmin ning küsisin õiguskantslerilt, kas haigla saab mind maski kandma kohustada. Samuti tahtsin teada, kas sünnitajal on õigus koroonatestist keelduda ning kas haigla saab teda testist keeldumise korral tänavale ajada.

Rõõm on teatada, et eile saabus ka vastus. Panen selle olulisemad punktid siia üles, kuna see pakub kindlasti huvi ka teistele sünnitajatele. Õiguskantsler palus Terviseametil ja Sotsiaalministeeriumil koostöös Eesti Haigekassa, haiglate ning asjaomaste erialaseltsidega välja selgitada, mida saab teha selleks, et haiglatel oleks võimalik sünnitajatele eriolukorra ajal seatud piiranguid leevendama asuda.

Väärib märkimist, et õiguskantsleri hinnangul ei tohi inimest olukorras, kus ei jõuta sünnitajat testida (nt sünnitustegevus on juba alanud) või inimene keeldub testimisest, siiski jätta sünnitusabita. Nii et sünnitajal on õigus COVID19 testist keelduda ning ta peab sellegipoolest saama sünnitusabi. Samuti juhib õiguskantsler tähelepanu tugiisiku olulisusele sünnituse juures.

Õiguskantsleri seisukohad olid järgmised:

„Tervishoiuteenuse osutaja peab kehtiva õiguse kohaselt oma võimalusi hinnates otsustama, kuidas tagada kõigi haiglas viibijate ohutus parimal võimalikul moel. Palun Terviseametil ja Sotsiaalministeeriumil koostöös Eesti Haigekassa, haiglate ning asjaomaste erialaseltsidega võimalikult kiiresti välja selgitada, mida saab teha selleks, et haiglatel oleks võimalik sünnitajatele seatud piiranguid leevendada. Hinnata tuleks, mida on haiglatel vaja (nt isikukaitsevahendid vms) selleks, et võiks sünnitoetajaid taas sünnituste juurde lubada. Tähelepanu vajab ka sünnitajale (sh sünnitajale, kellel ei ole haigustunnuseid) tehtava Covid-19 testi korraldamise küsimus ning see, millal (kas haiglasse sisenemisel, haiglas liikumisel või sünnitustoas olles) palub haigla sünnitama tulnud inimesel kanda maski ja kuidas aidatakse naist, kelle terviseseisund välistab maski kasutamise.”

 „Covid-19 pandeemia ajal võivad haiglad pidada vajalikuks teha kõigile sünnitama tulnud naistele (sh neile, kellel ei ole haigustunnuseid) Covid-19 diagnoosimiseks test. Selle eelduseks on piisav testimisvõimekus. Olukorras, kus ei jõuta sünnitajat testida (nt sünnitustegevus on juba alanud)
või inimene keeldub testimisest, ei tohi inimest siiski jätta sünnitusabita.  Tervishoiutöötajatele peavad olema tagatud piisavad ja õiged isikukaitsevahendid.”

„WHO on korduvalt analüüsinud teadusuuringute tulemusi ning rõhutanud sünnitoetaja olulisust sünnitusabis. Ka Eesti kontekstis on viidatud sünnitoetajate positiivsele rollile. Teadusuuringud näitavad, et sünnitoetaja saab aidata ületada kommunikatsiooniprobleeme tervishoiutöötaja ja sünnitaja vahel, toetada sünnitajat nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt ning aidata edastada sünnitaja soove. Sünnitoetajate keelamine ilma eranditeta tähendab muu hulgas seda, et sünnitoetajata jääb ka sünnitaja, kes sünnitab surnult sündiva lapse. WHO on seoses Covid-19 epideemiaga rõhutanud, et kõigil naistel (sh nendel, kellel kahtlustatakse Covid-19 haigust põhjustava viirusega nakatumist või kellele on pandud vastav diagnoos) on õigus saada kvaliteetset abi enne sünnitust, sünnituse ajal ja pärast sünnitust. Turvaline ja positiivne sünnituskogemus hõlmab ka sünnitaja lugupidavat ja inimväärset kohtlemist, sünnitaja valitud sünnitoetaja kohalolu, tervishoiutöötajate selget kommunikatsiooni, sobivat valuleevendust, sünnitaja liikumise toetamist sünnituse ajal, kui on võimalik, ning sünnitaja valitud sünnitusasendit. Mitmete Euroopa riikide haiglad on võtnud kasutusele lisaohutusnõudeid. Soome, Norra, Taani, Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Iirimaa haiglate sünnitusabi korralduses on küll tehtud mõned muudatused – nt tohib sünnitaja juures olla vaid üks sünnitoetaja, kes peab olema terve, kandma isikukaitsevahendeid ja/või saab viibida ainult sünnitustoas, kuid ei saa jääda ööseks –, aga kõigis neis riikides rõhutatakse sünnitoetaja olulisust.”

Loodame siis, et küsimused lahendatakse ning naised saavad jälle koos tugiisikuga sünnitada :) Minule oli oluline teada saada, et haigla peab välja mõtlema, kuidas osutada mulle sünnitusabi nõnda, et ma sünnitades maski ei kanna. 

Võrus juba täielik suvi, nautisime täiega

Võrus oli täna juba täielik leitsak, 18 kraadi. Mul hakkas keskpäevases päikeses isegi veidi paha (lõpurase ka!), aga hispaanlane Inno muidugi oli ülirahul. Tema jaoks ju, nagu te teate, alles 20st kraadist elu algab, mina tüüpilise soomlasena pean aga üle 20-kraadist palavust (palavust? Inno naerab siinkohal suure häälega) „helleks” ning otsin juba puude varju. Täna lõõtsutasingi pärast pikka linnaringi poe katuse all ja sõin leevenduseks ära kaks jäätist. Ma ei saa aru, kuidas see 18 kraadi siin Võrus NIIII palav tundub? Nagu 28 oleks!!! Nii et kes palavuselemb, kobige Võrru :D



Roosi oli jälle suures vaimustuses sellest, et Võru linna mänguväljakud lõpuks ometi avati ning jooksis kohe proovima. Järgisime mõistagi hoolega kaks pluss kaks reeglit.



No on ju täielik suvi? Roosi võttis omal kõigepealt jope ja siis ka kampsuni ära ning siis jooksis hoopis paljajalu ringi, sest ka plätudega tundus palav :D Ma ei saa aru, kuidas Innol tema kampsuni ja teksadega palav ei hakanud. Mina oleksin sellises riietuses ära surnud.



Lõpetuseks ostsime hiinakast (Namaste, asub Võru Kagukeskuses, väga hea, soovitan) süüa kaasa. Hong Kongi lammast ja riisi. See on hästi terav ja ma soovitan seda ainult vürtsise toidu austajatele. Inno ükskord proovis ja tal hakkas kõrvadest tuld purskama :D Aga tema ei kannatagi vürtsikaid toite. Mina jälle jumaldan neid ning mida vürtsisemad nad on, seda parem :)

Muidu aga... Ainult üks kuu veel jäänud! MA EI JAKSA ÄRA OODATA, AUSÕNA. Esimest korda ootan sünnitust :D

METSIK RASEDUSSÜGELUS - JÄLLE!

Ausalt, mul on hea meel, et ma kolmandat korda rasedaks jääda otsustades ei mäletanud, kuidas mul kahe varasema rasedusega kolmandal trimestril kogu keha METSIKULT sügelema hakkas. Juulit oodates olime siis Saksamaal autot toomas ja see sügelus ajas mind absoluutselt hulluks. IGALT poolt sügeles ja MITTE MISKI ei aidanud. Olime parajasti oma uue autoga Bremeni lähistel, kui pidin endal autos sukapüksid jalast rebima, sest jalad NII METSIKULT sügelesid, ja korraks kaalusin ka enda alasti võtmist, sest ma lihtsalt ei suutnud seda sügelemist enam välja kannatada. Inno arvas aga, et see ei ole hea mõte ja ma siis piirdusin Inno „idioodiks” sõimamisega. See natuke leevendas seda suurt sügelemist, aga põrgupiin oli see ikka.

Küll ma mõtlesin, et mis pagana asi see olla võib. Kaalus asi olla ei saanud, sest ma võtan iga rasedusega juurde max kümme kilo. Gluteen? Arutasime Innoga üksipulgi läbi, kus me mida sõime. Sest gluteen (ehk siis nisu, rukis, oder ja kaer) tekitab mu nahale väikesed punased, hirmsasti sügelevad villid. Mida rohkem gluteeni söön, seda hullemalt sügeleb. Mu emal on sama - mäletan, kuidas ta oma sääred verele kratsis, kui ma väike olin. Isa tegi muidugi kogu aeg saiavormi ka. Aga ma olin ometigi iga hinna eest gluteenist hoidunud. Isegi purudest. No ei suutnud tuvastada, kus ma võisin selle gluteenipuru endale sisse süüa. Pealegi me käisime siis Innoga ainult sushikates söömas ja mul oli oma gluteenivaba sojakaste kaasas. Õnneks kuu enne sünnitust see lõppes ning ma ei pidanud sünnitades metsiku sügelusega võitlema.

Roosit oodates jälle sama - astma ja sügelus. Nüüd oli aga teise ja kolmanda raseduse vahe nii suur, pea viis aastat, et ma jõudsin nad juba ära unustada.

Sel korral hakkas see sügelemine pihta hiljem - kuu aega tagasi ehk kaheksandal raseduskuul. Aga oli see-eest jälle METSIK. Üksvahe kraapisin end iga viie minuti järel, isegi magades. Kraapisin ja magasin. Arsti juurde ka ei saanud, sest plaaniline ravi oli ju katkestatud. Jätsin ära gluteeni, mida ma raseduse alguses süüa sain, jätsin ära piimatooted, jätsin ära liha. Ei midagi. Ikka sügeles. Kõht paisus kah väga palliks ja Inno arvas juba, et hakkan kohe sünnitama. Roosi arvas, et beebi tuleb kohe „välja võtta, muidu emme läheb lõhki.” Tagatipuks ärkasin ühel hommikul veel hirmsa jalakrambiga. Noh, selle vastu sain abi. Apteeker soovitas magneesiumi ja mul oli ilmselt tõesti magneesiumipuudus, sest pärast kuuri alustamist krampe enam ei tekkinud, AGA SÜGELUS JÄI.

Uhh. Ma olin nii vihane. Siis, nagu sellest kõigest oleks olnud veel vähe, läks mul kõht kinni. Ja ikka JUBEDASTI KINNI. Mitte midagi ei tulnud välja. Mitu päeva. Ma ei hakka siin kõiki sellega seotud vaevusi üksikasjalikult kirjeldama, aga vahepeal oli nii hull olla, et ma lihtsalt rullisin end voodi peal edasi-tagasi. Läksin aga jälle apteeki ja apteeker soovitas Duphalaci. Inno soovitas ploomimahla, aga neid tema toodud ploomimahlu ma olin juba proovinud ja need ei teinud mitte midagi. Tal muidugi hea rääkida. Tema läheb potile ja lihtsalt istub seal, mina aga pean end enne ogaraks punnitama, et midagitki välja tuleks. Muidugi ega see kõhulahtisus ka mingi lust ja lillepidu ole - Innol on mitu korda peaaegu et õnnetus juhtunud, kui kõht on keset linna lahti läinud ning lähimat vetsu pole olnud silmapiiril. Mu isal oli sama probleem.

Aga Duphalac aitas. See aitas tõesti. Sain juba esimese päevaga suurest vaevast lahti. Pagan, oleksin pidanud varem võtma, mõtlesin, ja mitte uskuma seda Inno ploomimahla juttu. Otsisin ka välja toiduained, mis võivad olla kõhukinnisuse põhjuseks. Ning avastasin enda suureks üllatuseks nimekirjast banaanid ning valge riisi. Neid ma olen muidugi päris palju söönud ja sõin ka Saksamaal, kui mul Juulit oodates see metsik sügelus oli. Kuna nüüd kadus sügelus koos kõhukinnisusega, siis ilmselt oli see sügelemine seotud ei millegi muu kui banaanide ning riisi liigsöömisega.

Siit moraal - edaspidi jälgin hoolega, mida endale suhu pistan. Enne vaatan, kas see konkreetne toiduaine kõhukinnisust põhjustab või mitte, ja alles siis söön. Eile sain aga üle kuu aja normaalselt magada. Isegi õhupuudust ei olnud enam. Huhh.

Pildil mina Juulit oodates. Tallinna restoranis La Bottega.

ÄRA VEEL SÕBRALE SUUREST RÕÕMUST KAELA LANGE

Inimesed! Siin ja seal on näha seltskondi, kes juba 2 pluss 2 reeglile vilistavad. Aga see, et nakatumiste arv väheneb, ei tähenda, et võiksime nüüd kõik suurest rõõmust üksteisele kaela langeda. Meie hoolas naabritädi võttis endal täna küll oma isetehtud maski eest, aga hoiab ikka veel teiste inimestega rangelt kahemeetrist distantsi. Ja väga õigesti teeb, sest on parem olla ettevaatlik, kui pärast oma ettevaatamatust kibedasti kahetseda.

Isegi viieaastane Roosi saab aru, et praegu ei ole õige aeg sõbrannadega mängima joosta. Küsis täna selleks ilusti luba, aga kui ma ütlesin, et ootame veel, siis jäi nõusse ning lihtsalt lehvitas oma sõbrannadele rõõmsalt.

Ja meil ongi põhjust olla rõõmus ning kevadet nautida, aga teeme seda ikka 2 pluss 2 reeglit järgides ning ärme unusta ka käsi pesta. Ootame eriolukorra lõpu ära ja vaatame, kuidas meil SIIS nakatumistega on, eks? :)

Pildil meie Võru kesklinnas jalutamas. Erilolukorra lõpuni jaluta ainult koos oma perega!