Kas te mäletate, veel mitte kuigi palju aega tagasi peeti vabadusvõitlejaid poolearulisteks ehk ullikesteks? Kui me Innoga kümmekond aastat tagasi Stenbocki maja ees reformikatest ministreid kimbutamas käisime ja Tiit Madissoni ning Vello Väärtnõud intervjueerisime, siis oli suhtumine igatahes selline. Vabadusvõitleja oli kui mineviku igand, natuke ogar tegelane, kelle üle naerdi.
Nüüd on teisiti. Koroonapiirangute vastu protestivad autokolonnid ning ühislaulmised Toompeal on muutunud kuidagi ägedaks ning šefiks. Inimesed tulevad nende üritustega kaasa ning valitsus ei kiirusta neid laiali ajama. Ilmselt tajudes, et ajad on muutunud - inimesed peavad oma õiguste eest seismist oluliseks ning riigipoolset jõu kasutamist ei mõistetaks. Isegi mitte kriisiajal.
Nüüd võiks pikalt rääkida sellest, et kas kriisiajal on selline protestimine ikka vastutustundlik. Kas ei levitata sellistel üritustel viirust ega seata elusid ohtu. Vastus on, et muidugi levitatakse ja seatakse. AGA teisalt - kas inimese elu mõte on siis ainult kehtestatud reeglite järgimine ning vaikselt mööda seina ääri hiilimine, lootuses, et sind ei aeta segamini sääsega? Jah, praegu on kriisiaeg, aga ka kriisiajal ei muutu elavad inimesed robotiteks, kel puuduvad mõtted ning tunded. Ka kriisiajal tahab inimene hingata ning armastada. See võib olla ohtlik, hingamine ja armastamine siis, aga samal ajal ei suuda inimene nendeta. Hingamise ja armastuseta kaob inimeksistentsi mõte.
Nii et las olla need protestid kõrvuti reeglitega. Nad aitavad meil meelde tuletada seda, mille pärast me õieti elame. Muidu unustame need oskused ära ega oskagi pärast kriisi möödumist teisiti, kui maski tagant hingata ning teistest inimestest kahe meetri kaugusele hoida.
1 kommentaar:
Ei, ma küll ei tunne nii, et tahaks ka peale kriisi möödumist last distantsõppel hoida, maski kanda jne. Kas mõni tõesti tunneb? Mina unistan ikka, et saaks lapse kooli saata, harilikus korras poes käia ja ühistranspordiga sõita.
Lisaks, et see hirmus isoleerumine, maskid jne. võib inimeste (ja laste) vastupanuvõimele igasugu kergemate viiruste suhtes kahjuks tulla, kui seda liiga pikalt saab. Nii et veel üks põhjus, miks PEALE kriisi mina seda kindlasti nö. "harjumusest" tegema ei hakka.
Vabadusvõitleja olla tundub lihtne, muidu - protesti MILLEGI vastu (pole vahet, mille) ja oledki :P Loobun vist siiski sellest aust.
Postita kommentaar