Täna näitas hommikupoolikul jälle päikest, mille üle meil oli väga hea meel. See pidev sadu hakkab ära tüütama. Pagan, oleks või lumi! Vähemasti ei oleks kogu aeg niiii metsik uni. Sajuga muudkui haigutad ega viitsi eriti midagi teha. Aga hommikul paistis päike ning me saime lõpuks ometi mu sõbra Frediga kokku. Kirjeldamatult äge tunne oli teda jälle näha, tulemas lai naeratus näol mööda Castelo de Vide kesktänavat. Fred pole üldse muutunud - ta näeb välja täpselt samasugune nagu kuus aastat tagasi, kui teda viimati nägin. Kergelt sakris juuksed tuules lehvimas, heasüdamlik naeratus näol. Mu raamatus on ta üks peategelasi - üks kolmest portugali musketärist, kes tuleb Eestit avastama.
Fred kutsus meid ühte oma lemmikrestorani sööma. Seal oli kunagi Itaalia restoran, mida pidas Mario, aga Mario kolis Itaaliasse tagasi ning nüüd on seal tavaline Portugali restoran, kus täna olid päevapakkumisteks juurviljasupp riisiga ning pasteis de bacalhaud ehk tursakalaga traditsioonilised portugali pirukad. Võtsime neid ja rääkisime kõigest, mis südamel. Mu raamatust, Ukrainast, mida Fred praegu teeb. Fred juba teadis natuke, millest raamat räägib. Viskasime nalja, et ta saab nüüd tulla Eestisse ja öelda, et tema ongi see raamatu Fred. "The real Fred!" naeris Fred. Ta lubas kindlasti ka 23. aprilli esitlusele tulla. Fred elab osaliselt Lissabonis ning osaliselt Castelo de Vide'is, kus ta perele kuulub üks farm. Selles farmis Fred töötabki. Praegu värvib ta seal üht seina, aga plaan on hakata seal tegelema seenekasvatusega. Homme läheme vaatama seda farmi, tundub päris põnev - ma ei teadnudki, et Portugalis üldse saab seeni kasvatada.
Ukraina kohta ütles Fred, et see on uskumatu, mis toimub. Ta teadis, et sõda algas 24. veebruaril, mis on Eesti Vabariigi aastapäev - Fred teab üldse palju asju. Ta küsis mult, mida Eesti venelased arvavad. Et ta vaatas hiljuti Portugali TVst saadet, kus räägiti Narvast ning sealsed venelased olid öelnud, et nemad ei ole Putini poolt, vaid hoopis lääne poolt. Ma ei saanud Fredile valetada. Ütlesin, et on ikka selliseid venelasi ka, kes on Putini poolt. "Well, it's good that you are here," ütles Fred ning lubas ühel päeval kindlasti Eestisse tulla. "Don't come now," ütlesin mina. "Come after the war." "Okay, okay, I'll come after the war," ütles Fred naerdes. "And I'll write in my next book that you came to Estonia again," naersin mina. Fredile paistis see mõte väga meeldivat. Ilmselt hakkangi pea kirjutama - ma ei oska ilma kirjutamata olla, see raamat on mulle juba võõraks jäänud, nagu polekski minu oma enam.
Pärast söömaaega leppisime Frediga kokku, et trehvame homme jälle - et tema farmi vaatama minna - ning läksime laste tungival pealekäimisel mänguväljakule. Kus nooremad jälle ennastunustavalt möllasid. Aga üks hetk hakkas puhuma vile tuul ning tulime tulema. 13 kraadi, brrr.
Loodame, et homme on parem ilm. Ja parem maailm.
Ülal Lullu mänguväljakul. Siin Ella ja Roosi hoos:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar