Vahepeal tekkis telekat vaadates ning lehti lugedes juba tunne, nagu ka Eesti oleks sõjas. "Postimees" on oma päise mustaks teinud ja CNN ainult sõjast räägibki. Ime, et üldse veel filme ja sarju näidatakse.
Aga vaatad aknast välja ja seal mängivad lapsed. Minu laps ja naabri lapsed. Maas on veel lumelaigud, aga näha on juba ka esimesi rohututte. Paar päeva tagasi nägin ma esimesi lumikellukesi. Kohe-kohe lahti minemas.
Lapsed imestavad, mis neil täiskasvanutel viga on. Muudkui närvitsevad ja räägivad sõjast. "Emme, ära muretse," ütles väike Roosi. "Lihtsalt ignoreeri neid uudiseid!" See tegi kohe tuju heaks. Muidugi, lihtsalt ignoreeri! Vaadake, kui targad on lapsed. Täiskasvanud siin juba arutavad, millisesse urgu pugeda, kui sõda tuleb, ja kes peab relva kätte võtma, aga lapsed ütlevad, et lihtsalt ignoreeri. Ära tee välja. Ära muretse. Ela!
See on seepärast, et kui täiskasvanud mõtlevad surmast ja suremisest, mõtlevad lapsed elust ja elamisest. Nendele on surma ja suremise ihalemine võõras. Nende maailm on veel rikkumata.
Ärme siis meie oma hirmude ega hüsteeriaga seda ära riku. Ärme too sinna surma sisse.
Eestis ei ole sõda. Eestis on hea ja turvaline olla. Ela! Peale Ukraina sõja on ka 1. märts. Mõne nädala pärast algab kevad. Ja tulevad üha uued ja uued lilled.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar