31-32 REISIPÄEV :)

Eile pikutasime, aga täna olime täis tahtmist randa minna. Siiamaani oli minu kõige lemmikum Portugali rand Peniche'i Berlenga beach, aga täna leidsin uue lemmiku - see on Lourinha rand! Peniche'is on nimelt Juuli käruga pisut keeruline vee äärde pääseda, aga Lourinhas rannas on suurepärased laiad kaldteed - meie peame ju alati selle peale ka mõtlema :D 

Ehk siis Lourinha rand! Kõigepealt tahtsid kõik muidugi süüa, nii et asusime kohe restorani otsima. Olgu öeldud, et restorane on siinses rannas palju - pizzeriaid, kebabikohti, erinevaid kohvikukesi, baare-lounge'sid ning kalarestorane. Kõige rohkem on kalarestorane, mis vedas Innol kohe näo naerule. Otsustasime ühe väikse ookeaniäärse kohviku kasuks ning valisime sealsest menüüst välja spinatisupi, kaheksajala- ning lõhesalati, croissanti, pasteis de nata ning mõned võileivad - kitsejuustu, tomati ning munataimega (oivaline!). Juurde kohvid ning Roosile piparmündijook - seegi oli nii hea, et jõin poole ära :D 

Mina sõin kaheksajalasalatit ning pean ütlema, et see on üks parimaid kaheksajalasalateid, mida ma olen kunagi söönud. Mõnus, mahlane, hõrk. Pärast toodi veel leiba, et seda küüslauguleeme sisse kasta - portugallased armastavad väga nii teha. Tellivad endale rannas kas merekjarpe või kaheksajalga küüslauguleemes ning söövad pärast ka leeme koos saiaga ära. Hämmastaval kombel ei tulnud see kohvikutrett ka kallis, meil läks ainult 30 eurot - Eesti kohvikus oleme sellise toidulaari eest maksnud 40-50 eurot. Kunagi Cascaisis maksime ka 50 eurot palju vähema eest, aga Cascais on ka turistikas, Lourinha pole. 

Roosi kibeles aga juba randa ning tema järel muidugi ka väike Ella. Käiku läksid kodust kaasa võetud rannamänguasjad (kühvlid, ämbrid) ning Roosi lippas ka vee äärde. Seal peab hästi ettevaatlik olema - ookeani laine tagasi jõud on suur ning võib ka täiskasvanud inimese pikali tõmmata, lapsest rääkimata. Lapsi tuleb niisiis kogu aeg valvata, kui nad vee ääres mängivad. Portugalis ei tohi lapsi hetkekski vanemate järelevalveta jätta - kui laps vanematest veidigi eemaldub, näiteks vee äärde mängima läheb ja vanem temaga kaasa ei lähe (Eestis on sageli nii, vanemad jälgivad eemalt), siis tuleb kohe keegi pärima, et kas see on teie laps - mulle meeldib selline lähenemine :)

Tegime varbad märjaks (külm!!!) ning tulime siis soojale liivale pikutama. Tunnikese me seal sedasi pikutasime, siis hakkas Ella silmi hõõruma - värske õhk on teadagi väsitav. Haarasime veel rannakohvikust Roosi nõudmisel mõned croissant'id kaasa ning kõmpsisime kodu poole. Teel koju jäi pisi-Ell vakrisse tudule. Oli läbi nagu Läti raha :D

Homme vaatame, kas läheme äkki kartidega sõitma, ranna lähedal on kardisõidurada, mida Roosi väga proovida tahab. Seniks musid ja kallid ning saadan teile siit kamaluga soojust! 

Ülal lapsed rannakohvikus, siin veel pilte beach'ist :)