Aga unustatakse ära, et vabatahtlik ning kohuslane on täiesti erinevatel positsioonidel. Esimene on VABA MEES või VABA NAINE, teine aga vang, sisuliselt ori. Üks võib minna, aga võib ka mitte minna. Teine peab minema, sest vastasel juhul on ta desertöör.
Olen mõelnud, miks mu isa 1944. aastal nii entusiastlikult sõtta läks ja miks ta õemees, 30ndates Ruudi ei läinud ning põgenes. Isa armastas alati rõhutada, et tema läks sõtta vabatahtlikult. Aga ta oligi vaba, mitte keegi ei tulnud talle järele. Ta ise jooksis rindele viivale rongile järele, kui sellest maha jäi. Tal oli vabadus seda teha, aga ka vabadus mitte teha. Ruudi samas oleks pidanud rindele minema - ta polnud vaba, ta oli vang. Niisamuti isa teise õe mees Huko, samuti 30ndates mees, kes koos sakslastega Saksamaale põgenes. Ta lubas mu isale, et läheb kindlasti rindele ning süüdistas teda, vaba valikuvõimalusega noormeest, nahahoidmises, aga viimasel tunnil, kui ta pidi seda tegema, soovis ta vaid vangiahelatest vabaneda. Tal polnud võimalust valida ning ta ei suutnud seda taluda.
Ükski inimene ei taha, et tal poleks valikuvõimalust. Mõni suudab seda taluda, aga tunneb end seejuures ebamugavalt. Kui mehi ei sunnitaks, kui kõigile antaks valida, kas kaitsta oma kodu või mitte, siis kas nad võitleks sama entusiaslikult kui vabatahtlikud? Ma arvan, et veel entusiastlikumalt. Vabadus annab tiivad. Sa tunned, et sind austatakse. Et sind ei kohelda nagu last. Sest mis muud on sõjaväekohustus kui täiskasvanud mehe kohtlemine lapsena. Kes ei suuda ise oma maa kaitsmise otsust vastu võtta, keda peab selleks käskima.
Vabatahtlikke portreteeritakse sageli kangelastena. Minu arvates on tõelised kangelased reservistid, keda pea kohtadele määrama hakatakse. Nad on kangelased vaatamata sellele, kas nad võitlevad surmani või annavad end vangi. Või deserteeruvad. Nad on kangelased, sest neid on alandatud ning nad on sellele vaatamata olnud nõus oma eluga riskima.
1 kommentaar:
Lõdvalt tõlgendades võiks tõesti sedastada, et kohuslane on vang!
Seda siiski vaid juhul, kui kohustusele asunu vande annab - see aga on täiesti vabatahtlik akt.
Vande andmise kohustust ega sundust tegelikult pole!
Muidugi võib diskuteerida selle üle, mis juhtub noore mehega, kel jätkuks mune keelduda vandetekstile alla kirjutamast - press, võimalikud surveavaldused jvm.
Juriidilisest aspektist ei saa kedagi vastutusele võtta vandest keeldumise puhul. Ka desertööriks ei saa nimetada kedagi, kes vannet pole andnud.
Omaette teema onnvande tekst ise!
Kaitseväeteenistuse seadus par.8 lg.3:
Rangeltvõttes on õigustatud küsimus, kes see "tema" on!?
Postita kommentaar