Täna on juba parem. Teisipäeval olin veel väga nõrk ning väsisin juba pärast väikest kõndimist ära. Korraks tekkis isegi nõrkus ja Inno ütles, et ma olen näost valge. Puhkasin siis ning läks paremaks. Temperatuur oli 36, 2. Eile niisama. Täna enam nõrkust ei ole ja verejooks on ka pea lõppenud. Ärkasin reipalt. Lapsed ronisid hommikul kaissu ja mängisime kohe mõnuga :)
Mul on hea meel, et seda kõike jagasin, sest sain ka ise teada seda, mida enne ei teadnud. Nimelt et ma pole ainus, kellega selline asi on juhtunud. Või noh, loomulikult on selline asi juhtunud paljude teiste naistega, aga ma ei teadnud, et see on juhtunud NII PALJUDE naistega minu tutvusringkonnas. Ühe minu sõbrannaga. Ühel tuttaval lausa kaks korda. Ja kõigil, kellega see on juhtunud, on pärast seda laps või lapsi sündinud.
Ehket jah! See ei ole maailma lõpp :) Nii tore on seda teada. Me peaks rohkem üksteisele sellistest asjadest rääkima. Sest rääkida on valus, ma tean seda ka ise. Mul oli pärast Juuli diagnoosi ka metsikult valus rääkida, kuna ma kujutasin ette, kuidas kõik näitavad mu peale näpuga ja loetlevad üles asjad, mida ma valesti tegin, et seda kõike ära teenida. Nüüd kujutasin sama ette.
Aga ei midagi sellist :D Kõik olid nii toetavad. Sain headest sõnadest nii palju jõudu juurde, et olen täiesti veendunud - see kiirendas mu paranemist. Kui halb energia vajutab sind seda vastu võttes maadligi, siis hea energiaga on täpselt vastupidi - ta tõstab sind taevastesse kõrgustesse ning annab supervõimed :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar