kolmapäev, 9. november 2022

KATKEMINE

Eks ma seda kartsin, et see mu läinud esmaspäeval alanud väike veritsemine hästi ei lõppe. Mingeid valusid mul küll polnud, aga hinges oli kuidagi halb tunne. Seepärast läksin ka kahe päeva päeva pärast Portugali haiglasse kontrolli. Arst vaatas mu üle ja ütles, et tema verd ei näe ning kõik peaks olema korras. Tõsi, ta ei kuulnud lapse südamelööke, aga kuna nii vara neid kuulda ei pruugigi, siis ohtu ta ei näinud ning soovitas mul lihtsalt füüsilisest pingutamisest hoiduda. 

Seda ma tegingi. Puhkasin kogu ülejäänud nädala ning jalutasin vaid toas ning aias. Ega kaugemale poleks jaksanudki jalutada, sest jõud kadus juba väikese tegevuse järel. Inno tõi mulle voodisse süüa ja tegi kõik ette-taha ära. Sõin tortillasid :) 

Esmaspäeval, täpselt nädal pärast väikese veritsuse algust, algas aga suur veritsus. Ehmatasin sellest loomulikult väga ära - mis toimub, arst ütles ju, et kõik on korras? Valusid polnud mul endiselt, lihtsalt suur nõrkus oli. Ühel hetkel ei olnud aga enam kahtlust - see rasedus lõppes. Õnneks kulges see siiski minu jaoks kergelt ning täna, kolmapäeval, tunnen ma end juba - imekombel - väga hästi. Isegi paremini kui enne rasedaks jäämist.

Kurb on muidugi, aga üks põhimõte, mille järgi me Innoga alati oleme elanud, on see, et me ei takerdu mitte kunagi ebaõnne. Lihtsalt vaatame sellele hetkeks otsa, noogutame, võtame siis käest kinni ning liigume elus reipa sammuga edasi. Täpselt nagu me ei hakanud pärast Juuli diagnoosi küsima, KES või MIS on selles ikkagi süüdi, ei tee me seda ka nüüd. Mul oli seitsmes nädal ning see ongi kõige tavalisem katkemise aeg - kuues kuni kaheksas nädal. Ja kõige tavalisem katkemise põhjus on lihtne - kas loote väärareng või mõni ema põetud viirus. Kui väärareng, siis selle vastu ei saa, tuleb loodust usaldada, ning kui viirus, siis ka sellega tuleb leppida - inimene ei saa elada kotis :). Kuna arst südamelööke ei kuulnud, siis võis väike embrüo olla surnud juba tükk aega tagasi. Või polnud ta elule ärganudki.

Tuleb imetleda laste elutervet pragmaatilisust :) Roosi oli alguses väga kurb, et emme kõhus suri ära tema väike õde. Kuuldes, et tegu võis olla ka poisiga, oli ta aga väga rõõmus ja ütles, et väga tore, nüüd võime saada tüdruku. Veel parem, kui kaksikud tüdrukud!
Väga õige attitude. Ei mingit haletsemist ega nutunägusid! Nüüd keskendume kaksikute tüdrukute saamisele :D Sest nii ta on - iga lõpp on ühtlasi algus ning ring algab uuesti. Meie oleme valmis ning võtame kõik lapsed, kes meie poole saadetakse, rõõmsalt vastu :) 

Nüüd aga puhkan ning taastun. Inno tõi mulle eile poest nii palju head süüa, et silma võttis kirjuks. Roosi joonistas mulle mitu ilusat pilti. Väike Ella, kes on ju ikka veel alles kahene, tuli kaissu tudule. Kui sinu ümber on nii palju armastust, siis on võimatu olla kurb.

Ärge teie ka olge. Maailmas on nii palju kurbust praegu, palju suuremat kurbust kui see, ja sellele ei ole mõtet kaalu lisada. Parem elame ja tähistame elu. Ning elame suurelt ning stiilselt edasi :) 

Kommentaare ei ole: