Reede, 11. november 2022

KUIDAS PÄRAST RASKET HETKE ELUS EDASI MINNA


Üks sõber kirjutas, et imetleb mu oskust ka rasketel aegadel nalja visata. Ma siis natukene kirjutan, kellet ma seda õppinud olen :) 

Oma isalt :) Ta oli kaheksa aastat Vorkutas ning üks päikselisemaid inimesi, keda ma tean. Kui ma tema peale mõtlen, siis mul tuleb esimese asjana meelde tema naeratus, mis oli nii suur ja soe, et isegi tema silmad naersid. 

Isa ütles, et mõtles seal kaugel, kus talviti möllas purgaa (tugev lumetorm ja -tuisk Siberi põhja- ja idapiirkondades) ning võis olla lausa miinus 50 külmakraadi: ma ei hakka halama, vaid võtan igast hetkest parima. Mis ta tegi? Õppis kiiresti selgeks vene keele ning pääses nii metsatöölt kontoritööle. Kasutas vaba aega lugemiseks. Luges seal läbi terve maailmakirjanduse klassika - mida tutvustas pärast ka mulle :) Kirjutas romaani, mängis orkestris, osales teatritegevuses. Ja pärast, kui tagasi tuli, ei hakanud ka norutama. Ei öelnud, et vaene mina. Kui palju mulle on liiga tehtud. Läks hoopis tagasi ülikooli, otse rektor Minna Klementi jutule, ning palus naeratades, et teda ülikooli tagasi võetaks. 

Võetigi :) Ja nii õppis ta koos endast kümme aastat noorematega metsandust EPAs edasi :) Kõrgendatud stipendiumile. Ehk siis pani mineviku selja taga ukse pauhti kinni ning läks elus rõõmsalt edasi.

Ehk - nutta võib ning peabki, aga ainult korraks :) Nutad ära ja siis... TÄISKÄIK EDASI!

Kommentaare ei ole: