OMA AED

Isa ehitas kaks maja - ühe Rakveresse Tõru tänavale, kus möödus Eino ja Vello lapsepõlv ning kus sündisin ka mina, ning teise Paju tänavale, kuhu me kolisime siis, kui mina olin 8-aastane. Sinna istutas isa palju viljapuid (õunad, pirnid, ploomid, kreegid, kirsid!) ning marjapõõsaid, mille eest hoolitsemine oli üks tema lemmiktegevusi. Oli ta ju metsandust õppinud, hingelt tõeline metsamees :) Ka lilli oli meie aias palju (nendega toimetas ema) ning kasvuhoone ja kurgilava. Peenardel porgandid, kapsad, kartulid...

Isa armastas oma aeda ning oli kõige õnnelikum siis, kui sai aias ringkäiku teha ning oma istutatut imetleda. Seepärast ei tahtnud isa ka kunagi kauaks kodust ära minna, tal tekkis juba paari päeva pärast metsik igatsus oma puude, põõsaste ning taimekeste järele.

Isa lemmikaastaeg oli konkurentsitult kevad. Sest siis ärkasid kõik tema armsad elule! Isa käis siis lausa mitu korda päevas väljas, seisatus iga puu ja põõsa juures ning soojendas neid oma naeratusega. Seda tegi ta kuni oma surmani (ta suri oma aias õunapuu all, õunu korjates) ning rääkis, et kunagi rõõmustavad tema istutatud puud ning põõsad kedagi teist edasi.

Selline oli minu isa aed, aga OMA AED ei pea tähendama päris aeda, seal ei pea tingimata kasvama viljapuud ning marjapõõsad, see aed võib olla täidetud ka näiteks raamatute või millegi muuga. Tähtis on, et igal inimesel oleks midagi, mis ta südame kiiremini põksuma paneb, mis alati tema hinge rõõmustab.

Et kõikidel isadel oleks see olemas!

Pildil mina koos isaga Paju tänava maja ees.