Saksa sõduritel olid lolllid, kes saatsid nad silmagi pilgutamata mõttetusse surma. Ning tegid enne seda väga palju lolle vigu.
Nüüd räägin ühe loo. Minu tollal 17-aastane isa oli 1944. aasta septembris Keila staabi õuel, kui Vene tankid sinna üle aia sisse sõitsid. Isa hakkas kohe nende pihta käsigranaate pilduma, nagu ka teised sõdurid ning üks ohvitser, kes seal koos nendega oli. Ohvitser viskas granaate kõige paremini ning seepärast andis isa oma järelejäänud granaadid ohvitseri kätte. Ohvitser viskas need ära, aga sellele vaatamata ei õnnestunud neil tanki peatada. Lihtsalt mõned tankist välja karanud mehed tõmmati maha.
Granaadid said ühel hetkel otsa. Mu isa ja teised noored sõdurid tahtsid seepeale minna tankide vastu püssidega. Et ei anna alla, võitleme surmani. Ohvitser andis neile aga käsu taganeda.
"Poisid," ütles ta neile Keila lähedal metsatukas, kus nad peatuma jäid. "Teie minge nüüd ära koju, mina üritan Saksamaale pääseda." Mu isa sai kiita vapruse eest ning üks teine poiss, kes taganedes püssi maha viskas, pahandada. Kuna üks õige sõdur ei viskavat kunagi püssi maha - ka siis, kui taganeb.
See ülemus oli tark. Ta nägi, et vastupanu oli mõttetu ning päästis mitmekümne noore mehe elu. Ka minu isa elu. Ma olen talle väga tänulik ja tahaksin teada ta nime.
Ma loodan, et kui see hetk on käes, mil Eesti on taas samas olukorras, kus tuleb püss kätte võtta, või veel parem - kui on veel võimalik püssi kätte võtmist ära hoida, siis on meid juhtimas mitte lollid, vaid just sellised targad ohvitserid. Mitte vastikud pujäänid, kes on nõus enda pagunite nimel ohverdama terve üksuse.
Või kogu rahva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar