Praegu tundub jälle olevat sedasi - pikka aega selg küürus ringi käinud eestlased on hakanud end vaikselt sirgu ajama ning otsekui imestama selle üle, mis vahepeal toimunud on. Nii mõnigi raputab vihaselt rusikat, saades innustust sellest, et teised ka raputavad. Ühtsuses on jõud, on tõepoolest, aga mitte dirigeeritud, harjutatud ühtsuses, vaid rahva enda südames süttinud ühtsuses. Spontaanses ühtuses. Mida ei ole aastaid planeeritud, vaid mis tekib iseenesest. Ängistusest, muserdatusest, lootusetusest.
Ma märkan, et paljudel Eesti inimestel on kadunud lootus, neist on saanud lootusetud inimesed. Aga paradoks on selles, et lootuse surm ei ole kunagi lõpp, vaid sellest sünnib alati uus lootus. Sageli just keset kõige pimedamat ööd.
Südamed hakkavad ühes rütmis taguma ning inimesed teavad korraga hirmuäratava selgusega, mida teha. Mitte kus on nende koht, vaid mida teha. Mida nad teha tahaksid, kuidas nad elada sooviksid. Mulle tundub, et just seda on praegu kõige rohkem õhus, Laulupeo vihma järgses õhus.
Äkki see lausvihm ning äike tulidki meile seda teatama? Et me seisataks hetkeks ja vaataks selge pilguga oma südamesse. Kas SEE on SEE, mida me tahame? Kas me tahame elada NII? Või on ka mingi teine viis ning tee? Äkki me juba teame, milline see on?
Kui me selle ära tunneme, siis ei vaju me enam kunagi küüru, vaid käime uhkelt omaenda valitud rada. Ühtsena. Mitte kellegi käsu järgi kuhugile paigutatuna, vaid vabade inimestena, oma südame järgi. Teades, mida me tahame.
Murrangulised ajad on head, sest rahvas leiab end siis uuesti. Mingis mõttes sünnib uuesti. Käib läbi põrgu ning puhastustule ning väljub uuesti sündinuna. Praegu ongi see aeg, selle aja eelõhtu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar