Igatahes on nemad täiel määral teiste tegemistesse kaasatud ning mitte keegi ei vaata neile viltu. Täna näiteks on lastel liikluspäev, mil laagrisse tuli kaasa võtta kas tavaline jalgratas, rullud või tõuks. Õpetajad olid lastele raja valmis teinud ning pannud sinna ka liiklusmärgid. Laste ülesandeks oli rada läbida ning selle käigus liiklusmärke tundma õppida :)
Roosi võttis hommikul kaasa oma tõuksi ning muidugimõista ka kiivri. Teistel oli kas jalgratas või tõuks. Aga mis põnev - Downi sündroomiga poiss tuli oma käimisraamiga! Täpselt - see on ju samuti liiklusvahend :) Nii lahe. Samamoodi võiks ju teha ka Eestis - kaasata erivajadustega lapsi rohkem tavalaste tegemistesse. Miks ei võiks puuetega lapsed teiste liikluspäevadest oma sõiduvahenditega osa võtta? Kes käimisraami, kes ratastooliga? Rada võiks olla kõigile ühine, nagu eluski ideaalis.
Jätsime Roosi sinna nautima ning suundusime koju. Hinges hea ja helge tunne. Tore on elada ühiskonnas, kus puuetega inimesed on samuti väärtustatud. Aga nii võib ju ka Eestis olla. Me saame selle ise selliseks teha. Et ka Eestis oleks kõik väärtustatud :)
Pildil väike osa meie rattapargist :D Neist on Roosi juba välja kasvanud, need kuuluvad juba Ellale :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar