Mida öelda kokkuvõtteks? Tore oli lapsele kaasa elada :) Ja näha, kuidas siinmail asjad toimivad. Üks, mida tähele panime - kedagi ei jäeta maha. Kui keegi teistele järele ei jõua, siis aidatakse teda sõbralikult edasi. Nurgas konutajaid siin pole, neil ei lastagi tekkida. Isegi "sündroomiga lapsed" võetakse kampa.
Teine asi - keegi ei stressa. Kui kõik ei lähe nii nagu alguses plaanitud, siis pole hullu, keegi ei hakka seepärast oma pead vastu maad peksma. Elu võetakse loominguliselt. Peaasi, et kõik end hästi tunnevad.
Korraga märkad, et ei nõua ka ise endalt enam nii palju. Ja teed rohkem neid asju, mis sind rõõmustavad. Ega tunne end seepärast põrmugi süüdi.
Üllatav on see, et paljud asjad on tasuta. Inimesed teevad asju lihtsalt tegemise rõõmust. Ja mitte ainult enda, vaid ka teiste jaoks. Ei küsita - aga mis mina sellest saan? Kes mind rõõmustanud on?
Ühesõnaga selline mõnus täiesti painevaba elu ning ma ei imesta, miks lapsed siin nii õnnelikud on. Neil pole mingeid paineid.
Ülal Roosi täna laagri viimasel päeval loodusliku basseini äärses pargis suure hooga kiikumas, tore õpetaja annab hoogu. All õpetab üks poiss Roosile, kuidas ronida coca-cola kastide otsa ronida. Turvarihmad on küljes mõistagi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar